3
Saalomon naib vaarao tütre

1 Ja Saalomon sai vaaraoga, Egiptuse kuningaga, languks: ta võttis
 vaarao tütre ja viis selle Taaveti linna, seniks kui ta oli valmis
 ehitanud oma koja, Issanda koja ja müüri ümber Jeruusalemma. 

2 Aga rahvas ohverdas alles ohvriküngastel, sest Issanda nimele ei
 olnud kuni selle ajani koda ehitatud. 

Saalomon palub enesele tarkust

3 Saalomon armastas küll Issandat, käies oma isa Taaveti seadluste
 järgi, aga ta ohverdas ja suitsutas alles ohvriküngastel. 

4 Nõnda läks kuningas Gibeoni, et seal ohverdada, sest see oli
 suur ohvripaik; tuhat põletusohvrit ohverdas Saalomon sealsel altaril. 

5 Gibeonis ilmutas Issand ennast Saalomonile öösel unes; ja Jumal
 ütles: „Palu, mida ma sulle peaksin andma!” 

6 Ja Saalomon vastas: „Sina osutasid oma sulasele, mu isale
 Taavetile, suurt heldust, kuna ta su ees käis tões ja õiguses ning
 oli õiglase südamega sinu vastu. Ja sina säilitasid temale selle
 suure helduse ning andsid temale poja, kes ta aujärjel istuks, nagu
 praegu ongi. 

7 Ja nüüd, Issand, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks
 mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss - ei mõista
 minna ega tulla. 

8 Ja su sulane on su rahva keskel, kelle sa oled ära valinud -
 suur rahvas, keda ei saa ära lugeda ega arvutada rohkuse pärast. 

9 Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su
 rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes
 suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?” 

10 Et Saalomon just seda palus, siis oli see kõne Issanda silmis hea. 
11 Ja Jumal ütles temale: „Sellepärast et sa palusid seda ega
 palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid
 palusid mõistust, et kuulata, mis õige on, 

12 siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa
 ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind
 ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind. 

13 Aga ka seda, mida sa ei ole palunud, ma annan sulle, niihästi
 rikkust kui au, nõnda et kogu su eluajal ei ole ükski kuningas sinu sarnane. 

14 Ja kui sa käid minu teedel, pidades minu määrusi ja käske,
 nõnda nagu käis su isa Taavet, siis ma pikendan su elupäevi.” 

15 Ja Saalomon ärkas, ja vaata, see oli olnud unenägu. Kui ta tuli
 Jeruusalemma, siis ta astus Issanda seaduselaeka ette, ohverdas
 põletusohvreid ja valmistas tänuohvreid ning tegi kõigile oma
 sulaseile suure peo. 

Saalomon targa kohtumõistjana

16 Kord tulid kaks hooranaist kuninga juurde ja seisid tema ees. 
17 Ja üks naine ütles: „Oh mu isand! Mina ja see naine elasime
 samas kojas. Ja mina sünnitasin kojas tema juuresolekul. 

18 Ja kolmandal päeval, kui ma olin sünnitanud, sünnitas ka see
 naine. Me olime üheskoos, ühtegi võõrast ei olnud meiega seal kojas;
 ainult me mõlemad olime kojas. 

19 Aga selle naise poeg suri öösel, sest ta oli tema ära maganud. 
20 Siis ta tõusis keset ööd ja võttis minu poja mu kõrvalt, kui su
 teenija magas, ja pani oma sülle, aga oma surnud poja pani ta
 minu sülle. 

21 Ja kui ma hommikul tõusin oma poega imetama, vaata, siis oli ta
 surnud. Aga kui ma teda hommikul tunnistasin, vaata, siis ei olnudki
 see minu poeg, kelle ma olin sünnitanud.” 

22 Siis ütles teine naine: „Ei ole nõnda, vaid minu poeg elab ja
 sinu poeg on surnud.” Aga esimene vastas: „Ei ole nõnda, sinu poeg on
 surnud ja minu poeg elab.” Nõnda sõnelesid nad kuninga ees. 

23 Siis ütles kuningas: „Üks ütleb: See on minu poeg, kes on elus,
 ja sinu poeg on surnud. Ja teine ütleb: Ei ole nõnda, sinu poeg on
 surnud ja minu poeg elab.” 

24 Ja kuningas ütles: „Tooge mulle mõõk!” Ja mõõk toodi kuninga ette. 
25 Siis ütles kuningas: „Raiuge elus laps pooleks ja andke üks
 pool ühele ja teine pool teisele!” 

26 Aga naine, kelle poeg oli elus, rääkis kuningale, sest ta süda
 põles poja pärast, ja ütles: „Oh mu isand, andke elus laps temale,
 ärge surmake teda!” Ent teine ütles: „See ei pea saama ei minule ega
 sinule - raiuge pooleks!” 

27 Siis kostis kuningas ja ütles: „Andke elus laps temale ja ärge
 surmake teda mitte - see seal on ta ema!” 

28 Ja kogu Iisrael kuulis kohtust, mida kuningas oli mõistnud, ja
 nad kartsid kuningat, sest nad nägid, et temal oli Jumala tarkus
 õigust teha. 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »