1
Aleksander Suur jaotab oma riigi

1 Pärast seda kui Makedoonia Aleksander, Filippose poeg, kes tuli
 kittide maalt, oli võitnud pärslaste ja meedlaste kuninga Dareiose,
 sündis, et ta hakkas valitsema tema asemel, olles juba enne Kreeka
 kuningas. 

2 Ta pidas palju sõdu ja vallutas kindlusi ning tappis maa
 kuningaid. 

3 Ta tungis maailma äärteni ja võttis sõjasaaki paljudelt
 rahvastelt. Aga kui maailm oli temale alistunud, siis läks ta ülbeks
 ja tema süda suurustas. 

4 Ta kogus väga võimsa sõjaväe ning valitses maid, rahvaid ja
 vürste, ja nemad pidid talle makse maksma. 

5 Aga seejärel heitis ta voodisse ja kui ta tundis, et sureb, 
6 siis kutsus ta oma auväärseimad teenrid, kes noorusest alates
 olid koos temaga kasvanud, ja jaotas neile oma kuningriigi
 veel oma eluajal. 

7 Aleksander suri, olles valitsenud kaksteist aastat. 
8 Ja tema teenrid hakkasid valitsema, igaüks oma piirkonnas. 
9 Pärast tema surma panid nad kõik krooni pähe, palju aastaid
 pärast neid ka nende pojad nõndasamuti, ja nad tegid maailmas palju
 kurja. 

Usust taganevad juudid ühinevad paganatega

10 Ja neist võrsus patune võsu, Antiohhos Epifanes, kuningas
 Antiohhose poeg, kes oli olnud Roomas pantvangiks. Tema sai kuningaks
 Kreeka kuningriigi saja kolmekümne seitsmendal aastal. 

11 Neil päevil tõusis Iisraelis jumalavallatuid mehi, kes hukutasid
 paljusid, üteldes: „Mingem ja ühinegem ümberkaudsete paganatega, sest
 sellest ajast peale, kui endid neist eraldasime, on meid tabanud palju
 õnnetusi!” 

12 See kõne oli nende meelest hea. 
13 Mõned rahva hulgast olid nõus ja läksid kuninga juurde ning tema
 andis neile loa talitada paganate kommete järgi. 

14 Siis nad ehitasid Jeruusalemma maadluskooli paganate eeskujul. 
15 Ja nad taastasid oma eesnahad ning taganesid pühast
 lepingust, ühinesid paganatega ja müüsid endid kurja tegema. 

Antiohhose sõjakäik

16 Kui kuningriik oli Antiohhose meelest kindlustatud, siis ta
 tahtis saada ka Egiptuse kuningaks, et nõnda valitseda kahte
 kuningriiki. 

17 Ta tungis Egiptusesse võimsa väehulgaga, sõjavankrite ja
 elevantidega, ratsaväe ja suure laevastikuga 

18 ning hakkas sõdima Egiptuse kuninga Ptolemaiose vastu.
 Ptolemaios tundis aga tema ees hirmu ja põgenes ning paljud langesid
 mahalööduna. 

19 Egiptuse kindlustatud linnad vallutati ja ta võttis Egiptusest
 sõjasaaki.  

20 Kui Antiohhos oli Egiptust löönud, pöördus ta tagasi aastal
 sada nelikümmend kolm ja läks üles Iisraeli ja Jeruusalemma vastu
 võimsa sõjaväega. 

21 Oma suures ülbuses tungis ta pühakotta ja võttis ära kuldaltari,
 lambijala ja kõik pühakoja riistad: 

22 vaateleibade laua, ohvripeekrid, ohvriliuad, kullast
 suitsutusrohupannid, eesriide ja selle vanikud, ja kuldilustused, mis
 olid templi esiküljel. Ta riisus kõik ära. 

23 Ta võttis ära hõbeda ja kulla ning hinnalised riistad. Ta
 võttis ära ka need peidetud varandused, mis ta leidis. 

24 Ja olles ära võtnud kõik, läks ta oma maale. Ta pani toime ka
 veretöö ning kõneles suurustavaid sõnu. 

25 Siis haaras Iisraeli suur lein kõigis tema asulais: 
26 „Vürstid ja vanemad oigasid,
 neitsid ja noored mehed nõrkesid
 ning naiste kaunidus kadus.
 

27 Peig alustas nutulaulu
 ja mõrsjakambris istuja oli kurb.
 

28 Maa värises oma elanike pärast
 ja häbi kattis kogu Jaakobi soo.”
 

Uus sõjakäik

29 Kaks aastat pärast seda läkitas kuningas maksunõudjate ülema Juuda
 linnadesse. Ja see tuli Jeruusalemma võimsa sõjaväega. 

30 Ta rääkis neile kavalalt rahusõnu ja nad uskusid teda. Aga
 äkitselt ta ründas linna ja lõi seda võimsa rünnakuga ning tappis palju
 Iisraeli rahvast. 

31 Ta riisus linna, pani selle põlema ning kiskus maha selle
 hooned ja ümbritsevad müürid. 

32 Naised ja lapsed viidi vangi ning karjad võeti ära. 
33 Aga Taaveti linna nad kindlustasid suure ja tugeva müüriga,
 tugevate tornidega, ja see sai neile kindluseks. 

34 Sinna paigutasid nad patuse rahva, nurjatud mehed, ja need
 kindlustasid endid seal. 

35 Nad varusid sinna sõjariistu ning moona ja panid sinna
 Jeruusalemmast kogutud saagi. Ja sellest sai suur lõks.  

36 „Sellest sai varitsuspaik pühamu vastu
 ja alaline kuri ähvardus Iisraelile.
 

37 Pühamu ümber valasid nad süütut verd
 ja rüvetasid ka pühamut.
 

38 Nende pärast siis
 Jeruusalemma elanikud põgenesid
 ja linn sai muulaste eluasemeks.
 See muutus oma järglastele võõraks
 ja tema oma lapsed jätsid ta maha.
 

39 Pühamu rüüstati otsekui kõrbeks,
 pühad muutusid leinaks,
 hingamispäevad teotuseks,
 au mitte millekski.
 

40 Nõnda suur kui oli olnud ta auhiilgus,
 nõnda suureks sai ta häbi,
 tema uhkusest sai lein.”
 

Juudiusu tagakiusamine

41 Kuningas kirjutas kogu oma kuningriigile, et kõik peavad
 saama üheks rahvaks 

42 ja igaüks peab loobuma oma kombeist. Ja kõik rahvad alistusid
 kuninga käsule. 

43 Ka paljudele Iisraeli lastele meeldis tema jumalateenistus ja
 nad ohverdasid ebajumalaile ning teotasid hingamispäeva. 

44 Kuningas läkitas käskjalgade kaudu käsukirjad Jeruusalemma ja
 Juuda linnadesse, et need elaksid kommete järgi, mis maale olid
 võõrad, 

45 ja loobuksid põletusohvreist, tapaohvreist ja joogiohvreist
 pühamus, teotaksid hingamispäevi ja pühi, 

46 rüvetaksid pühamu ja selle pühitsetud mehed, 
47 ehitaksid ohvrikünkaid, pühamuid ja ebajumalate kodasid,
 ohverdaksid sigu ja muid rüvedaid loomi, 

48 jätaksid oma pojad ümber lõikamata ja rüvetaksid oma hinge
 kõigega, mis ei ole puhas, vaid on roojane, 

49 nõnda et nad unustaksid Seaduse ja tühistaksid kõik selle
 korraldused. 

50 Ja kes kuninga käsu järgi ei tee, peab surema. 
51 Nii nagu olid kõik need sõnad, nõnda ta kirjutas tervele oma
 kuningriigile ja pani ülevaatajad kogu rahvale. Ta andis Juuda
 linnadele käsu ohverdada igas linnas. 

52 Rahva hulgast kogunesid siis paljud nende ülevaatajate juurde,
 kõik, kes hülgasid Seaduse. Need tegid maal kurja 

53 ning sundisid Iisraeli rahva pelgupaikadesse, kuhu iganes nad said
 endid peita. 

54 Ja kislevikuu viieteistkümnendal päeval aastal sada nelikümmend
 viis püstitasid nad ohvrialtari peale „hävituse koletise” ja
 rajasid ohvrikünkaid ümberkaudseisse Juuda linnadesse. 

55 Nad suitsutasid kodade uste ees ja tänavail. 
56 Seaduse raamatud, mis nad leidsid, rebisid nad katki ja
 põletasid tules. 

57 Kui kelleltki leiti lepinguraamat või kui keegi
 Seadusest kinni pidas, siis ta mõisteti surma kuninga otsuse
 kohaselt. 

58 Kuust kuusse talitasid nad vägivaldselt Iisraelis kõigiga,
 keda nad linnades tabasid. 

59 Ja iga kuu kahekümne viiendal päeval ohverdasid nad sellel
 altaril, mis oli põletusohvrialtari peal. 

60 Naised, kes olid lasknud oma lapsed ümber lõigata, surmasid nad
 vastavalt käsule 

61 ja nad poosid kaelapidi nende lapsukesed ja kodakondsed ning
 need, kes olid olnud ümberlõikajaiks. 

62 Aga paljud Iisraelist kinnitasid endid ja otsustasid, et nad ei
 söö rüvedat. 

63 Nad tahtsid pigem surra kui ennast toitudega rüvetada ja
 rikkuda püha lepingut. Ja nad suridki. 

64 Jah, suur karistus lasus rängalt Iisraeli peal. 

 « eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »