14
Sõda vilistitega

1 Ja ühel päeval juhtus, et Joonatan, Sauli poeg, ütles poisile,
 kes kandis tema sõjariistu: „Tule, lähme vilistite valvemeeskonna
 juurde, kes on seal teisel pool!” Aga oma isale ta sellest ei kõnelnud. 

2 Saul istus siis Gibea servas Migronis oleva granaatõunapuu all ja
 temaga koos olevat rahvast oli ligi kuussada meest, 

3 ja õlarüüd kandis Ahija, Siilos olnud Issanda preestri Eeli poja
 Piinehasi poja Iikabodi venna Ahituubi poeg; ka rahvas ei teadnud, et
 Joonatan oli ära läinud. 

4 Mõlemal pool kuru, mida Joonatan tahtis vilistite
 valvemeeskonna juurde minnes ületada, oli kaljurünk, niihästi siin-
 kui sealpool; ühe nimi oli Booses ja teise nimi oli Senne. 

5 Üks rünk oli sambana põhja pool Mikmasi kohal, teine lõuna pool
 Geba kohal. 

6 Ja Joonatan ütles poisile, oma sõjariistade kandjale: „Tule,
 lähme nende ümberlõikamatute valvemeeskonna juurde, vahest teeb
 Issand midagi meie heaks, sest pole midagi, mis keelaks Issandat
 aitamast palju või pisku läbi!” 

7 Ja tema sõjariistade kandja ütles talle: „Tee kõik, milleks su
 süda kutsub, mine! Vaata, ma olen sinuga ühel nõul!” 

8 Ja Joonatan ütles: „Vaata, minnes üles meeste juurde, me näitame
 endid neile. 

9 Kui nad ütlevad meile nõnda: Seiske paigal, kuni me tuleme teie
 juurde!, siis me jääme oma kohale ega lähe üles nende juurde. 

10 Aga kui nad ütlevad meile nõnda: Tulge üles meie juurde!, siis me
 läheme, sest siis on Issand andnud nad meie kätte ja see olgu meile
 märgiks!” 

11 Kui nad mõlemad said nähtavaks vilistite valvemeeskonnale,
 ütlesid vilistid: „Ennäe, heebrealased tulevad välja aukudest, kuhu
 nad on pugenud.” 

12 Ja valvemeeskonna mehed hüüdsid Joonatani ja tema sõjariistade
 kandjat ning ütlesid: „Tulge üles meie juurde, siis me teid alles
 õpetame!” Aga Joonatan ütles oma sõjariistade kandjale: „Tule minu
 järel, sest Issand on andnud nad Iisraeli kätte!” 

13 Ja Joonatan ronis üles käte ja jalgade abil, ja vilistid
 langesid Joonatani ees ning ta sõjariistade kandja tappis neid tema
 taga. 

14 See oli esimene taplus, kus Joonatan ja tema sõjariistade kandja
 lõid maha ligi kakskümmend meest umbes ühe adramaa poole vaomaa peal. 

15 Siis tekkis hirm leeris ja väljal ning kogu rahval,
 valvemeeskonnad ja hävitussalgad lõdisesid samuti. Maa värises - ja
 tekkis hirm Jumala ees! 

16 Kui Sauli vahimehed Benjamini Gibeas vaatasid, ennäe, siis
 voogas rahvahulk sinna ja tänna. 

17 Ja Saul ütles rahvale, kes oli koos temaga: „Lugege ometi üle ja
 vaadake, kes on meie juurest ära läinud!” Ja nad lugesid üle, ja
 vaata, puudusid Joonatan ja tema sõjariistade kandja. 

18 Siis ütles Saul Ahijale: „Too Jumala laegas siia!” Sest Jumala
 laegas oli sel ajal Iisraeli laste juures. 

19 Aga kui Saul veel preestriga rääkis, läks kära vilistite leeris
 üha suuremaks. Ja Saul ütles preestrile: „Tõmba oma käsi tagasi!” 

20 Siis Saul ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid sõjakisa
 ja saabusid võitluspaika, ja vaata, ühe mõõk oli teise vastu, segadus
 oli väga suur. 

21 Ja need heebrealased, kes olid endisest ajast vilistite juures,
 kes olid koos nendega leeri tulnud, nemadki liitusid
 Iisraeli lastega, kes olid koos Sauli ja Joonataniga. 

22 Ja kui kõik need Iisraeli mehed, kes olid peitu pugenud Efraimi
 mäestikus, kuulsid, et vilistid põgenesid, siis ajasid ka nemad neid
 tapluses taga. 

23 Nõnda aitas Issand sel päeval Iisraeli ja taplus kandus
 teisele poole Beet-Aavenit. 

24 Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas
 Saul rahvast, öeldes: „Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne
 õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!” Ja kogu
 rahvas ei maitsnud leiba. 

25 Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas. 
26 Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga
 ükski ei tõstnud oma kätt suu juurde, sest rahvas kartis vannet. 

27 Joonatan ei olnud aga kuulnud, et tema isa rahvast oli
 vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis
 selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta
 silmad särama. 

28 Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: „Su isa vannutas
 rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb!
 Seepärast on rahvas nii väsinud.” 

29 Ja Joonatan ütles: „Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi,
 kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett! 

30 Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud
 saagist, mida saadi oma vaenlastelt. Sest nüüd ei ole vilistite
 kaotus mitte suurenenud.” 

31 Sel päeval olid nad löönud vilisteid Mikmasist Ajjalonini ja
 rahvas oli väga väsinud. 

32 Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis
 lambaid, kitsi, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja
 rahvas sõi neid koos verega. 

33 Aga Saulile anti teada ja üteldi: „Vaata, rahvas teeb pattu
 Issanda vastu, kui ta sööb koos verega.” Ja tema ütles: „Teie ei ole
 olnud truud. Veeretage nüüd mu juurde üks suur kivi!” 

34 Ja Saul ütles: „Minge laiali rahva sekka ja öelge neile: Igaüks
 toogu minu juurde oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu;
 ärgu tehtagu pattu Issanda vastu, süües koos verega!” Ja sel ööl tõi
 kogu rahvast igaüks oma härja oma käega ja nad tapsid need seal. 

35 Ja Saul ehitas altari Issandale; see oli esimene altar, mille ta
 Issandale ehitas. 

36 Ja Saul ütles: „Lähme öösel vilistitele järele ja riisume neid
 kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles ühtainsatki!” Ja
 nemad vastasid: „Tee kõik, mis su silmis hea on!” Aga preester ütles:
 „Astugem siia Jumala ette!” 

37 Siis küsis Saul Jumalalt: „Kas pean minema vilistitele järele?
 Kas sa annad nad Iisraeli kätte?” Aga
 Issand ei vastanud temale sel päeval. 

38 Siis ütles Saul: „Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja
 vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud! 

39 Sest nii tõesti kui elab Issand, kes Iisraeli on päästnud: kui
 see ka oleks mu poja Joonatani süü, siis peab ta surema!” Aga rahva
 hulgast ei vastanud ükski temale. 

40 Siis ütles Saul kogu Iisraelile: „Olge teie ühel pool, mina ja mu
 poeg Joonatan oleme teisel pool!” Ja rahvas vastas Saulile: „Tee, mis
 su silmis hea on!” 

41 Ja Saul ütles Issandale, Iisraeli Jumalale: „Anna tummim!” Siis
 langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks. 

42 Siis ütles Saul: „Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani
 vahel!” Ja liisk langes Joonatanile. 

43 Ja Saul ütles Joonatanile: „Räägi mulle, mida sa oled teinud?”
 Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: „Ma maitsesin tõesti minu käes
 olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!” 

44 Siis ütles Saul: „Jumal tehku minuga ükskõik mida, aga sina pead
 surema, Joonatan!” 

45 Aga rahvas ütles Saulile: „Kas Joonatan peab surema, tema, kes
 on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii
 tõesti kui Issand elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha
 langeda, sest sel päeval tegi ta seda koos Jumalaga!” Nõnda päästis
 rahvas Joonatani surmast. 

46 Siis Saul läks ära ega ajanud vilisteid taga, ja vilistid läksid
 oma paika. 

47 Kui Saul oli saanud kuningavõimu Iisraeli üle, siis sõdis ta
 kõigi ümberkaudsete vaenlaste vastu: moabide, ammonlaste,
 edomlaste, Sooba kuningate ja vilistite vastu, ja kuhu ta iganes
 pöördus, seal ta karistas. 

48 Ta osutas vahvust, lõi amalekke ja päästis Iisraeli ta
 rüüstajate käest. 

49 Sauli pojad olid Joonatan, Jisvi ja Malkisuua; ja tema kahe
 tütre nimed olid: esmasündinu nimi oli Meerab ja noorema nimi Miikal. 

50 Ja Sauli naise nimi oli Ahinoam, Ahimaasi tütar. Ja tema
 sõjaväepealiku nimi oli Abner, Sauli lelle Neeri poeg. 

51 Kiis, Sauli isa, ja Neer, Abneri isa, olid Abieli pojad. 

52 Aga kogu Sauli eluaja oli äge sõda vilistite vastu; ja kui Saul
 iganes nägi mõnda tublit ja vaprat meest, võttis ta selle enese juurde. 

 «  eelmine  9 , 10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17 , 18  järgmine  »