20
Taaveti ja Joonatani sõprus

1 Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles
 Joonatanile: „Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees,
 et ta püüab mu hinge?” 

2 Ja Joonatan vastas temale: „Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu
 isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu
 kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See
 pole mitte nii!” 

3 Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: „Su isa teab kindlasti, et ma
 sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi
 sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand
 elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks
 samm.” 

4 Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mida sa iganes soovid, seda ma
 teen sulle!” 

5 Ja Taavet ütles Joonatanile: „Vaata, homme on noorkuu ja ma
 peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma
 väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni. 

6 Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus
 mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu
 suguvõsal iga-aastane ohver. 

7 Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta
 viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud! 

8 Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud
 koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina
 mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?” 

9 Ja Joonatan ütles: „Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma
 tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis
 ma ei jäta seda sulle teatamata.” 

10 Aga Taavet küsis Joonatanilt: „Kes teatab mulle, kui su isa
 vastab sulle karmilt?” 

11 Ja Joonatan vastas Taavetile: „Tule, lähme väljale!” Ja nad
 mõlemad läksid väljale. 

12 Ja Joonatan ütles Taavetile: „Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma
 homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata,
 Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta
 seda su kõrvale. 

13 Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha
 sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et
 sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on
 olnud mu isaga! 

14 Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust,
 et ma ei sureks! 

15 Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui
 Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!” 

16 Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: „Issand nõudku aru Taaveti
 vaenlastelt!” 

17 Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse
 juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge. 

18 Ja Joonatan ütles temale: „Homme on noorkuu ja sinust tuntakse
 puudust, kui su koht on tühi. 

19 Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle
 teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde! 

20 Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki. 
21 Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: „Mine otsi nooli!” Aga kui
 ma ütlen poisile: „Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!”, siis
 tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui
 Issand elab! 

22 Aga kui ma ütlen poisile nõnda: „Vaata, nooled on sinust
 sealpool!”, siis mine, sest Issand saadab su ära! 

23 Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis
 vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.” 

24 Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas
 leiba võtma. 

25 Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui
 Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi. 

26 Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: „Temale on
 midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.” 

27 Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht
 tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: „Mispärast ei ole Iisai
 poeg nii eile kui täna leivale tulnud?” 

28 Ja Joonatan kostis Saulile: „Taavet palus mind väga, et ta võiks
 minna Petlemma; 

29 ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja
 mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind
 minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.” 

30 Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles
 temale: „Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud
 Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele! 

31 Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su
 kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest
 ta on surmalaps!” 

32 Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: „Miks on
 vaja teda surmata? Mis ta on teinud?” 

33 Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd
 mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa. 

34 Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel
 noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa
 teda mõnitanud. 

35 Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale
 ja tal oli kaasas üks väike poiss. 

36 Ja ta ütles oma poisile: „Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!”
 Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda. 

37 Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool,
 hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: „Eks ole nool sinust
 eespool?” 

38 Ja Joonatan hüüdis poisile järele: „Rutta nobedasti, ära
 seisa!”
 Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde. 

39 Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid
 seda asja. 

40 Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga,
 ja ütles temale: „Mine vii linna!” 

41 Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis
 silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist
 ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem. 

42 Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu
 me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu
 igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo
 vahel!” 

 «  eelmine  15 , 16 , 17 , 18 , 19 , 20 , 21 , 22 , 23 , 24  järgmine  »