25
Taaveti suuremeelsus Sauli vastu

1 Saamuel suri, ja kogu Iisrael kogunes kokku ja leinas teda, ja
 nad matsid tema ta kodupaika Raamasse. Aga Taavet võttis kätte ja
 läks alla Paarani kõrbe. 

Taavet ja Abigail

2 Ja Maonis oli mees, kelle tööjärg oli Karmelis, ja see mees oli
 väga rikas: temal oli kolm tuhat lammast ja tuhat kitse; ta oli
 Karmelis oma lambaid niitmas. 

3 Mehe nimi oli Naabal, ja ta naise nimi Abigail; naisel oli hea
 mõistus ja ilus välimus, mees oli aga karm ja tegude poolest kuri; ta
 oli kaaleblane. 

4 Kui Taavet kõrbes kuulis, et Naabal niitis oma lambaid, 
5 siis läkitas Taavet sinna kümme noort meest, öeldes neile:
 „Minge üles Karmelisse, ja kui te jõuate Naabali juurde,
 siis küsige temalt minu nimel, kuidas ta käsi käib, 

6 ja öelge mu vennale nõnda: Tere! Rahu olgu sinule ja rahu su
 kojale ja rahu kõigele, mis sul on! 

7 Ma olen nüüd kuulnud, et sul on lambaniitjad. Sinu karjased on ju
 olnud meie juures: me pole neid mõnitanud ega ole neilt midagi kadunud
 kõigel sel ajal, mis nad olid Karmelis. 

8 Küsi oma poistelt, küll nad jutustavad sulle! Leidku siis need
 noored mehed armu sinu silmis, sest me oleme ju tulnud heal päeval!
 Anna nüüd oma sulastele ja oma pojale Taavetile, mis sul juhtub
 käepärast olema!” 

9 Ja Taaveti noored mehed tulid ning rääkisid Taaveti nimel
 Naabalile kõik needsamad sõnad ja jäid ootama.  

10 Aga Naabal kostis Taaveti sulastele ja ütles: „Kes on Taavet,
 kes on Iisai poeg? Nüüdsel ajal on palju sulaseid, kes põgenevad
 oma isandate juurest. 

11 Kas peaksin võtma oma leiva ja vee ja tapetud loomad, mis ma
 olen tapnud oma niitjaile, ja andma meestele, kellest ma ei tea,
 kust nad pärit on?” 

12 Siis Taaveti noored mehed pöördusid ümber oma teekonnal ja
 läksid tagasi; ja nad tulid ning andsid temale edasi kõik need sõnad. 

13 Siis ütles Taavet oma meestele: „Pange igaüks oma mõõk vööle!”
 Nad panid igaüks oma mõõga vööle ja Taavet ise pani ka oma mõõga
 vööle. Ja nad läksid Taaveti järel, ligi nelisada meest, kuna
 kakssada jäi asjade juurde. 

14 Aga Abigailile, Naabali naisele, teatas üks poistest, öeldes:
 „Vaata, Taavet läkitas käskjalad kõrbest meie isandat tervitama, aga
 tema kärkis nendega. 

15 Need mehed olid meie vastu väga head, nad ei mõnitanud meid ega
 kadunud meilt midagi kõigel sel ajal, mil väljal olles rändasime
 nende juures. 

16 Nagu müür olid nad meie ümber, niihästi öösel kui päeval, kõige
 selle aja, mil me olime nende juures lambaid ja kitsi karjatamas. 

17 Nüüd siis tea, ja vaata, mida sa saad teha, sest midagi kurja on
 otsustatud meie isanda ja kogu ta koja vastu; aga ta ise on ju
 paharetipoeg, tema enesega ei saa rääkida!” 

18 Siis Abigail ruttas ja võttis kakssada leiba, kaks lähkrit
 veini, viis valmistatud lammast, viis mõõtu kõrvetatud teri, sada
 rosinakakku ja kakssada viigimarjakakku ning pani need eeslite selga. 

19 Ja ta ütles oma poistele: „Minge minu eel, vaata, ma tulen teie
 järel!” Aga oma mehele Naabalile ta sellest ei rääkinud. 

20 Ja kui ta siis sõitis eesli seljas ja läks mäe varjus alla,
 vaata, siis tulid Taavet ja tema mehed temale vastu ja ta kohtas neid. 

21 Aga Taavet oli öelnud: „Tõesti, ma olen asjatult hoidnud kõike
 seda, mis sel mehel kõrbes oli, nõnda et midagi ei kadunud kõigest
 sellest, mis tal oli; ja tema tasub mulle head kurjaga. 

22 Jumal tehku Taaveti vaenlastega ükskõik mida, kui ma kõigist,
 kes tal on, hommikuks alles jätan veel mõne meesolendi!” 

23 Ja kui Abigail nägi Taavetit, siis ta hüppas kähku eesli seljast
 ja heitis Taaveti ette silmili ning kummardas maani. 

24 Ta langes tema jalgade juurde ja ütles: „Minu peal on süü, mu
 isand. Lase nüüd oma teenijat su kuuldes rääkida ja kuule oma
 teenija sõnu! 

25 Ärgu mu isand ometi hooligu sellest kõlvatust mehest Naabalist;
 sest nagu nimi, nõnda on ta ise - Naabal on ta nimi ja rumal ta on!
 Aga mina, su teenija, ei näinud mu isanda noori mehi, keda sa
 olid läkitanud. 

26 Ja nüüd, mu isand, nii tõesti kui Issand elab ja nii
 tõesti kui sa ise elad, Issand on takistanud sind sattumast
 veresüüsse ja aitamast iseennast oma käega: nüüd saagu Naabali
 sarnaseks su vaenlased ja need, kes püüavad teha kurja mu isandale! 

27 Ja nüüd antagu see and, mis su teenija on toonud mu isandale,
 noortele meestele, kes käivad mu isanda kannul! 

28 Anna siis andeks oma teenija üleastumine! Sest Issand teeb
 tõesti mu isandale ühe kindla koja, sellepärast et mu isand võitleb
 Issanda võitlusi. Ja kurja ei leita sinus kogu su eluajal. 

29 Ja kui keegi tõuseks sind taga ajama ja su hinge püüdma, siis on
 mu isanda hing seotud elavate kimpu Issanda, su Jumala juures; aga su
 vaenlaste hinged ta lingutab lingupesast välja. 

30 Ja kui Issand teeb mu isandale kõike seda head, millest ta sulle
 on rääkinud, ja määrab sind Iisraelile vürstiks, 

31 siis ärgu saagu see sulle komistuseks ega mu isandale
 südametunnistuse piinaks, et oleksid põhjuseta valanud verd ja mu
 isand oleks aidanud iseennast! Ja kui Issand teeb mu isandale head,
 siis mõtle oma teenijale!” 

32 Ja Taavet ütles Abigailile: „Õnnistatud olgu Issand, Iisraeli
 Jumal, kes sellel päeval on sind mulle vastu läkitanud! 

33 Õnnistatud olgu su mõistus ja õnnistatud ole sa ise, et sa täna
 mind oled takistanud veresüüsse sattumast ja iseennast oma käega aitamast! 

34 Aga tõepoolest, nii tõesti kui elab Issand, Iisraeli Jumal, kes
 mind on keelanud sulle kurja tegemast, kui sa mitte poleks rutanud ja
 mulle vastu tulnud, ei oleks Naabalile koiduajaks alles jäänud ühtegi
 meesolendit.” 

35 Siis võttis Taavet naise käest vastu, mis too temale oli toonud,
 ja ütles: „Mine rahuga koju! Vaata, ma olen kuulnud su
 häält ja olen tõstnud üles su palge.” 

36 Kui Abigail tuli Naabali juurde, vaata, siis oli temal oma kojas
 pidu, otse kuninglik pidu. Naabali süda oli rõõmus ja ta oli väga
 joobnud, seepärast ei jutustanud Abigail talle midagi, ei vähemat ega
 rohkemat, enne kui hommik koitis. 

37 Aga hommikul, kui Naabalist oli vein haihtunud, jutustas ta
 naine temale neist asjust; siis suri tal süda rinnus ja ta otsekui
 kivines. 

38 Ja ligi kümne päeva pärast lõi Issand Naabalit, nõnda et ta suri. 
39 Kui Taavet kuulis, et Naabal oli surnud, ütles ta: „Õnnistatud
 olgu Issand, kes on lahendanud minu teotuse riiuasja, mille Naabal
 põhjustas, ja kes on hoidnud oma sulast kurja tegemast! Naabali
 kurjuse tasus aga Issand ta enese pea peale.” Siis Taavet läkitas
 käskjalad ja käskis Abigailile öelda, et ta tahab võtta teda enesele naiseks. 

40 Ja Taaveti sulased tulid Abigaili juurde Karmelisse ja rääkisid
 temaga ning ütlesid: „Taavet läkitas meid sinu juurde, et võtta sind
 enesele naiseks.”  

41 Siis ta tõusis ja kummardas silmili maha ning ütles: „Vaata, su
 teenija on valmis saama orjaks, kes peseb oma isanda sulaste
 jalgu.” 

42 Ja Abigail tõusis kiiresti ning sõitis eesli seljas, samuti tema
 viis teenijatüdrukut, kes käisid ta kannul; ta järgnes Taaveti käskjalgadele
 ja sai tema naiseks. 

43 Ahinoami võttis Taavet Jisreelist ja nõnda said need mõlemad
 tema naisteks. 

44 Aga Saul oli andnud oma tütre Miikali, Taaveti naise, Paltile,
 Laisi pojale, kes oli pärit Gallimist. 

 «  eelmine  20 , 21 , 22 , 23 , 24 , 25 , 26 , 27 , 28 , 29  järgmine  »