27
Taavet põgeneb vilistite juurde

1 Ja Taavet mõtles südames: „Ühel päeval saan ma ometi otsa Sauli
 käe läbi; mul ei ole tõesti paremat kui põgeneda vilistite maale,
 siis tüdineb Saul mind edaspidi otsimast kõigist Iisraeli paigust ja
 nõnda ma pääsen tema käest.” 

2 Ja Taavet võttis kätte ja läks, tema ja kuussada meest, kes olid
 koos temaga, Gati kuninga Aakise, Maoki poja juurde. 

3 Ja Taavet jäi Aakise juurde Gatti, tema ja ta mehed, igaüks oma
 perega, Taavetil tema kaks naist: jisreellanna Ahinoam ja Abigail,
 karmellase Naabali naine. 

4 Kui Saulile teatati, et Taavet oli põgenenud Gatti, siis ta ei
 otsinud teda enam. 

5 Ja Taavet ütles Aakisele: „Kui ma nüüd olen armu leidnud sinu
 silmis, siis lase anda mulle paik ühes lagendikulinnas, et ma seal
 võiksin elada. Sest miks peaks su sulane elama koos sinuga
 kuningalinnas?” 

6 Nii andis Aakis temale selsamal päeval Siklagi. Sellepärast on
 Siklag tänapäevani Juuda kuningate päralt. 

7 Ja aega, mis Taavet elas vilistite maal, oli aasta ja neli kuud. 

8 Taavet läks siis oma meestega ja nad tungisid kallale
 gesurlastele, girslastele ja amalekkidele, sest need olid maa
 elanikud muistsest ajast, kuni Suuri teelahkmeni ja kuni Egiptusemaani. 

9 Ja Taavet hävitas maa ega jätnud elama ei meest ega naist; aga ta
 võttis lambad, kitsed, veised, eeslid, kaamelid ja riided, pöördus siis
 tagasi ja tuli Aakise juurde. 

10 Ja kui Aakis küsis: „Eks te teinud täna röövretke?”, siis vastas
 Taavet: „Jah, Juuda Lõunamaale või Jerahmeeli Lõunamaale või
 keenlaste Lõunamaale.” 

11 Taavet ei jätnud elama ei meest ega naist, et tuua neid Gatti,
 sest ta mõtles: „Muidu võiksid need meist jutustada ja öelda: Taavet
 tegi nõnda ja niisugune oli ta viis kogu selle aja, mil ta elas
 vilistite väljadel.” 

12 Aga Aakis uskus Taavetit ja mõtles: „Ta on teinud ennast hoopis
 vastumeelseks oma rahva juures Iisraelis ja jääb igavesti mulle
 sulaseks.” 

 «  eelmine  22 , 23 , 24 , 25 , 26 , 27 , 28 , 29 , 30 , 31  järgmine  »