7
Issanda auhiilgus templis

1 Kui Saalomon oma palve oli lõpetanud, siis tuli taevast
 tuli ja põletas põletusohvri ja tapaohvrid, ja Issanda auhiilgus
 täitis koja. 

2 Ja preestrid ei võinud minna Issanda kotta, sest Issanda
 auhiilgus oli täitnud Issanda koja. 

3 Ja kui kõik Iisraeli lapsed nägid, kuidas tuli alla tuli ja
 Issanda auhiilgus oli koja kohal, siis heitsid nad silmili maha
 kivipõrandale, kummardasid ja tänasid Issandat, et tema on hea,
 et tema heldus kestab igavesti. 

Pühitsemispidustuste lõpp

4 Siis ohverdasid kuningas ja kogu rahvas Issanda ees
 tapaohvreid.  

5 Kuningas Saalomon ohverdas tapaohvriks kakskümmend kaks
 tuhat veist ning sada kakskümmend tuhat lammast ja kitse; nõnda
 pühitsesid nad, kuningas ja kogu rahvas, Jumala koja. 

6 Ja preestrid seisid oma ameteis, nõndasamuti leviidid
 Issanda mänguriistadega, mis kuningas Taavet oli teinud, et
 Issandat tänada tema igavesti kestva helduse eest, iga kord kui
 tema, Taavet, tahtis nende abiga kiitust avaldada; nendega
 vastamisi puhusid preestrid pasunaid ja kogu Iisrael seisis
 püsti.  

7 Ja Saalomon pühitses Issanda koja ees oleva õue keskpaiga,
 sest ta ohverdas seal põletusohvreid ja tänuohvrite rasvu, kuna
 vaskaltar, mille Saalomon oli teinud, ei suutnud mahutada
 põletusohvreid, roaohvreid ja rasvu. 

8 Saalomon pidas sel ajal püha seitse päeva ja koos temaga
 kogu Iisrael; see oli väga suur kogudus Hamati teelahkmest kuni
 Egiptuseojani.  

9 Kaheksandal päeval pidasid nad lõpetuspüha, sest nad
 pidasid altari pühitsemist seitse päeva ja püha seitse päeva. 

10 Aga seitsmenda kuu kahekümne kolmandal päeval saatis ta
 rahva nende telkidesse; rahvas oli rõõmus ja heas meeleolus selle
 hea pärast, mida Issand oli teinud Taavetile, Saalomonile ja oma
 Iisraeli rahvale. 

Issand ilmutab ennast Saalomonile teist korda

11 Kui Saalomon oli valmis saanud Issanda koja ja
 kuningakoja, ja kui kõik, mida Saalomon oli tahtnud teha Issanda
 kojas ja oma kojas, oli korda läinud, 

12 siis ilmutas Issand ennast öösel Saalomonile ja ütles
 temale: „Ma olen kuulnud su palvet ja olen valinud selle paiga
 enesele ohvrikojaks. 

13 Vaata, kui ma sulen taeva, nõnda et vihma ei saja, ja
 vaata, kui ma käsin rohutirtse maa paljaks süüa, või kui ma
 läkitan oma rahva kallale katku, 

14 ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi,
 alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning
 pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan
 andeks nende patu ning säästan nende maa. 

15 Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele
 palvetamist selles paigas. 

16 Nüüd olen ma valinud ja pühitsenud selle koja, et minu nimi
 oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev. 

17 Ja kui sina käid mu palge ees, nõnda nagu käis su isa
 Taavet, ja teed kõike, mida ma sind käsin, ja pead mu määrusi
 ja seadlusi, 

18 siis ma kinnitan su kuningriigi aujärje, nõnda nagu ma
 tegin lepingu su isa Taavetiga, öeldes: Sul ei puudu mees, kes
 valitseb Iisraeli üle! 

19 Aga kui te taganete ja hülgate mu seadlused ja mu käsud,
 mis ma teile olen andnud, ja lähete ning teenite teisi jumalaid
 ja kummardate neid, 

20 siis ajan ma seesugused välja oma maalt, mille ma neile
 olen andnud, ja koja, mille ma olen pühitsenud oma nimele,
 heidan ma ära oma palge eest ning teen selle kõnekäänuks ja
 pilkesõnaks kõigi rahvaste keskel. 

21 Ja kui kõrge see koda ka oli, ometi kohkub igaüks, kes
 sellest mööda läheb, ja küsib: Mispärast talitas Issand nõnda
 selle maa ja selle kojaga? 

22 Ja siis vastatakse: Sellepärast, et nad jätsid maha
 Issanda, oma vanemate Jumala, kes tõi nad ära Egiptusemaalt, ja
 haarasid teiste jumalate järele ning kummardasid ja teenisid
 neid. Sellepärast on ta lasknud nende peale tulla kogu selle
 õnnetuse.”  

 «  eelmine  2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11  järgmine  »