14
Ülempreester Alkimose nurjatused

1 Aga kolm aastat pärast seda said Juudas ja tema mehed teada, et
 Demeetrios, Seleukose poeg, oli võimsa sõjaväe ja laevastikuga
 Tripolise sadama kaudu sisse purjetanud, 

2 oli vallutanud maa ning tapnud Antiohhose ja Lüüsiase, tema
 eestkostja. 

3 Keegi Alkimos, endine ülempreester, kes ususegaduse aegadel
 oli meelega ennast mustanud, mõistis nüüd, et temal mitte kuidagi
 ei ole pääsu ega võimalust tulla püha altari juurde, 

4 ja läks aastal sada viiskümmend üks kuningas Demeetriose juurde, viies
 talle kuldpärja ja palmioksa, neile lisaks templis tarvitatavaid
 õlipuuoksi. Aga sel päeval ta veel vaikis. 

5 Siis aga leidis ta paraja aja oma nurjatu kavatsuse teostamiseks,
 kui Demeetrios ta nõukokku kutsus ja seal temalt küsiti, missugune on
 juutide meelsus ja mis kavatsused neil on. Selle peale ta vastas: 

6 „Need juudid, keda hüütakse hassiidideks ja keda Juudas Makkabi
 juhib, õhutavad sõda ja mässu ega lase, et kuningriigis oleks rahu. 

7 Sellepärast olen mina, kellelt on võetud päritud au - ma räägin
 ülempreestriametist -, nüüd siia tulnud. 

8 Esiteks on mul ausad mõtted kuninga õiguste kohta, teiseks aga
 pean silmas ka oma kaasmaalaste huve. Sest nende äsjanimetatute
 meeletuse pärast ei ole kogu meie soo kahju mitte väike. 

9 Kui sina, kuningas, need üksikasjad oled teatavaks võtnud, siis
 hoolitse meie maa ja meie rõhutud soo eest lahkuse pärast,
 mida sa kõigile armulikult osutad! 

10 Sest niikaua kui Juudas elab, on riigis võimatu rahu saada.” 
11 Kui ta seda oli rääkinud, siis ka muud sõbrad,
 kellel oli viha Juuda vastu, ässitasid Demeetriost otsekohe veel
 rohkem. 

12 Viivitamata kutsus see siis Nikanori, kes oli olnud elevantide
 väe pealik, määras tema Juudamaa asevalitsejaks ja saatis sinna, 

13 andes talle käsu Juudas ära tappa, tema poolehoidjad pillutada
 ja Alkimos panna ülempreestriks peatemplisse.  

14 Ja paljud paganad, kes Juudamaalt olid põgenenud Juuda eest,
 ühinesid Nikanoriga, arvates, et juutide õnnetused ja
 kaotused tulevad neile õnneks. 

Nikanor sobitab sõprust juutidega

15 Aga kui juudid kuulsid Nikanori tulekust ja paganate
 kallaletungist, siis nad raputasid endale mulda pähe ja anusid teda,
 kes oma rahva on määranud igaveseks ajaks ja on ilmutuste läbi ikka
 oma pärisosa aidanud. 

16 Juhi käsul mindi siis kiiresti teele ja põrgati vaenlasega kokku
 Dessau küla juures. 

17 Siimon, Juuda vend, jäi nüüd Nikanori kohates hetkeks
 keeletuks vaenlase äkilise ilmumise tõttu. 

18 Sellest hoolimata kartis Nikanor tuua lahendust verevalamisega,
 sest ta oli kuulnud, et Juudas ja tema kaaslased on mehised ja
 ründavad julgesti isamaa eest. 

19 Seepärast läkitas ta Posidooniose, Teodotose ja Mattatiase rahu
 pakkuma ja vastu võtma. 

20 Kui selle üle oli küllalt nõu peetud ning väejuht oli
 asjaolud meeskonnale teatavaks teinud, ja kui ilmnes, et oldi
 üksmeelsed, siis nõustuti kokkulepetega. 

21 Ja nad määrasid päeva, mil nad isiklikult pidid kokku saama.
 Kui see päev saabus, tuli kummaltki poolt sõjavanker ning istmed pandi
 paigale. 

22 Juudas oli aga sobivatesse paikadesse valmis seadnud relvastatud
 mehi, et vaenlased ei saaks ootamatult teha kurja. Siis rääkisid nad
 asjad omavahel läbi. 

23 Nikanor viibis siis Jeruusalemmas ega teinud midagi sündmatut.
 Kokkukogutud väehulgad laskis ta laiali minna.  

24 Ja ta hoidis Juudast alati oma palge ees, sest ta oli südamest
 kiindunud sellesse mehesse. 

25 Ta õhutas teda naist võtma ja lapsi soetama. Juudas võttiski
 naise, oli rahul, nautis elu. 

Alkimos ässitab taas Juuda vastu

26 Aga kui Alkimos märkas vastastikust poolehoidu ja sai teada tehtud
 kokkuleppeist, siis ta läks Demeetriose juurde ja süüdistas
 Nikanori riigivastases meelsuses, sest ta olevat oma asetäitjaks
 määranud kuningriigi vaenlase Juuda. 

27 Siis kuningas vihastas, ja ärritatuna selle peakurjategija
 laimamistest, kirjutas ta Nikanorile, et tema ei ole hoopiski mitte
 rahul nende kokkulepetega, ja käskis Makkabi ahelais kiiresti
 Antiookiasse saata. 

28 Kui Nikanor selle teate sai, siis oli tal kitsas käes ja ta süda
 oli raske, et ta pidi kokkulepped tühistama, sest Juudas ei olnud
 mingit ülekohut teinud. 

29 Kuna ta aga kuninga vastu ei saanud midagi teha, siis ta varitses
 parajat aega, millal seda kavalust kasutades saaks teoks teha. 

30 Kui Makkabi märkas, et Nikanor on tema vastu ebasõbralikuks
 muutunud ja kohtleb teda kombekohase viisakuseta, siis ta arvas, et
 see ebasõbralikkus head ei tähenda, kogus kokku palju oma
 poolehoidjaid ja läks Nikanori eest varjule. 

31 Kui nüüd Nikanor taipas, et mees oli teda osavalt petnud, siis
 ta läks suure ja püha templi juurde, kus preestrid ohverdasid
 seatud ohvreid, ja nõudis mehe väljaandmist. 

Nikanor ähvardab templit

32 Kuigi nad vandega kinnitasid, et nemad ei tea, kus otsitav
 on, 

33 sirutas ta oma parema käe templi poole, vandudes nõnda: „Kui
 teie
 ei anna Juudast aheldatuna minu kätte, siis ma teen selle jumalakoja
 maatasa, kisun altari maha ja püstitan asemele toreda templi
 Dionüüsosele!” 

34 Olles seda öelnud, läks ta ära. Aga preestrid sirutasid käed
 taeva poole ja hüüdsid appi teda, kes alati võitleb meie rahva eest,
 üteldes nõnda: 

35 „Sina, Issand, kes midagi ei vaja kõigest sellest, mis olemas
 on, oled rahul olnud, et meie keskel on tempel, kus sina elad. 

36 Ja nüüd, püha Issand, kellelt kõik pühitsus tuleb, hoia
 igavesti teotamatuna seda koda, mis just äsja on puhastatud!” 

Rasise surm

37 Aga Nikanorile näidati kätte keegi Rasis Jeruusalemma vanemate
 hulgast. See oli kaaskodanikke armastav ja väga hea kuulsusega
 mees, keda tema heatahtlikkuse pärast hüüti „juutide isaks”.  

38 Sest varem segaduse aegadel oli teda juudiusu pärast
 süüdistatud ja ta oli juudiusu eest suures
 vaimustuses oma ihu ja hinge andnud pandiks. 

39 Kui nüüd Nikanor tahtis avalikult näidata oma juudivaenulikkust,
 siis ta läkitas rohkem kui viissada sõjameest teda kinni võtma. 

40 Sest ta arvas, et tema kinnivõtmisega saab juutidele suurt kahju
 teha. 

41 Aga kui see jõuk tahtis torni vallutada ja ründas õueväravat,
 käskides tuua tuld ja värav põlema süüdata, siis Rasis, olles
 sisse piiratud, torkas enese mõõgaga läbi. 

42 Ta tahtis pigem auga surra kui nende nurjatute kätte langeda
 ja näha oma väärikuse alatut teotamist. 

43 Aga et ta kiirustamise tõttu ei osanud enesele õiget hoopi anda ja
 jõuk oli juba väravaist sisse tungimas, siis ta jooksis julgesti üles
 müürile ja hüppas mehiselt alla jõugu keskele. 

44 Kui see siis kiiresti tagasi tõmbus, tekkis vaba ruum, ja sellele
 tühjale kohale ta langeski. 

45 Aga olles veel hinges ja täis tulist viha, tõusis ta üles, ja
 olgugi et veri ojana voolas ja ta oli raskesti haavatud, jooksis ta
 läbi jõugu ja jäi seisma ühele järsule kaljule. 

46 Ja kuigi ta oli juba verest kuivaks jooksnud, rebis ta oma
 sooled välja, haaras need kahe käega ja paiskas jõugu peale. Seejuures
 hüüdis ta teda, kellel on meelevald elu ja hinge üle, et ta need
 temale ükskord jälle tagasi annaks. Nõnda ta lõpetas oma elupäevad. 

 «  eelmine  6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15  järgmine  »