7
Seitsme venna ja nende ema märtrisurm

1 Aga sündis ka, et seitse venda koos emaga võeti kinni ja kuninga
 käsul sunniti neid sööma keelatud sealiha, pekstes neid piitsade ja
 rooskadega. 

2 Ent üks neist, kes kõneles kõigi nimel, ütles: „Mida sa tahad
 meilt küsida ja teada saada? Sest me oleme valmis ennemini surema kui
 vanemate Seadusest üle astuma!”  

3 Siis kuningas vihastas ning käskis kuumutada panne ja katlaid. 
4 Ja kohe, kui need olid tuliseks läinud, käskis ta keele ära
 lõigata sellelt, kes teiste nimel oli rääkinud, tema peanaha nülgida
 ja ihuliikmed raiuda tema vendade ja ema nähes. 

5 Selle sandistatu käskis kuningas viia elusana tulle ja
 seal küpsetada. Aga kui panni suits juba laiali valgus, julgustasid
 nad koos emaga üksteist vapralt surema, üteldes nõnda: 

6 „Issand Jumal näeb seda ja halastab meie peale, nõnda nagu Mooses
 oma manitsuslaulus on selgesti tunnistanud, üteldes: „Ja tema halastab
 oma sulaste peale!”” 

7 Kui esimene sel viisil oli surnud, siis viidi teine pilgatavaks.
 Nad rebisid temalt peanaha koos juustega ja küsisid: „Kas sööd, enne
 kui su ihu piinatakse liige-liikmelt?” 

8 Aga vastates oma vanemate keeles, ütles tema: „Ei!” Sellepärast
 sai temagi üksteisele järgnevate piinade osaliseks nagu esimene. 

9 Tõmmates viimset korda hinge, ütles ta: „Sina, nurjatu, võtad
 meilt küll praeguse elu, aga maailma Kuningas äratab meid, kes me sureme
 tema Seaduse pärast, uuele, igavesele elule!" 

10 Tema järel teotati kolmandat. Kui temalt nõuti keelt, pistis
 ta selle kohe välja, sirutas julgesti käed 

11 ja ütles mehiselt: „Taevast olen ma need saanud, ja Issanda
 Seaduse tõttu ei hooli ma neist, sest ma loodan, et saan need
 temalt jälle!” 

12 Siis kuningas ise ja need, kes olid koos temaga, hämmastusid
 selle noormehe meelekindlusest, kes valusid ei pannud millekski. 

13 Kui temagi oli hinge heitnud, teotati ja piinati neljandat
 selsamal viisil. 

14 Ja olles suremas, ütles ta nõnda: „On lohutav, kui neil, kes
 surevad inimkäe läbi, on Jumalalt antud lootus, et ta meid jälle
 üles äratab. Aga sinul ei ole ülestõusmist eluks!” 

15 Siis toodi viies piinata. 
16 Aga tema vaatas kuningat ja ütles: „Sinul on meelevald inimeste
 keskel ja sa teed, mida tahad, ehkki oled surelik. Aga ära mõtle, et
 Jumal on meie rahva maha jätnud! 

17 Oota pisut, ja sa saad näha tema suurt väge, kuidas ta piinab
 sind ja sinu sugu!” 

18 Seejärel toodi kuues, ja kui ta oli suremas, siis ta ütles: „Ära
 peta iseennast ilmaaegu! Sest meie kannatame seda omaenese süü pärast,
 kuna oleme pattu teinud oma Jumala vastu. Sellepärast ongi see
 auväärne karistus. 

19 Aga ära mõtle, et sina, kes oled katsunud Jumala vastu võidelda,
 ise jääd karistuseta!” 

20 Aga harukordselt imetlusväärne oli ja jättis õilsa mälestuse ka
 ema, kes pealt vaatas, kuidas seitse poega surid üheainsa päeva
 jooksul, ja ta talus seda ometi meelekindlusega, sest ta lootis Issanda
 peale. 

21 Tulvil üllast veendumust ning väljendades naiselikku loomust meheliku
 vaprusega, julgustas ta igaüht neist vanemate keeles, öeldes neile: 

22 „Mina ei tea, kuidas te olete minu üska ilmunud, ei ole ju mina
 teile hinge ja elu kinkinud, ega ole mina ka teist igaühe algaineid kokku
 liitnud. 

23 Sellepärast siis maailma Looja, kes on kujundanud inimese sünni
 ja on kavandanud kõigi olendite tekkimise, võib armulikult anda teile
 jälle hinge ja elu, nii kindlasti nagu te nüüd iseendast ei hooli
 tema Seaduse pärast.” 

24 Kuna Antiohhos arvas, et teda põlatakse, ja kahtlustas, et teda
 pilkavalt kõnetatakse, siis ta püüdis noorukit, kes ainsana oli alles jäänud,
 mitte ainult sõnadega manitseda, vaid tahtis ka vannetega
 veenda, et ta teeb tema rikkaks ja õnnelikuks, peab teda sõbraks ja
 usaldab temale ameteid, kui ta taganeb oma vanemate Seadusest. 

25 Et aga noormees seda üldse tähele ei pannud, siis laskis kuningas
 kutsuda ema ja manitses teda andma poisile nõu, mis ta
 päästaks. 

26 Pärast tungivat manitsust nõustus ema oma poega mõjutama. 
27 Kuid ta kummardus poja ees ja pilkas seda julma hirmuvalitsejat,
 üteldes vanemate keeles nõnda: „Mu poeg, halasta minu peale! Olen sind
 üheksa kuud oma üsas kandnud ja kolm aastat imetanud. Olen sind
 kasvatanud, hooldanud ja hoidnud su praeguse elueani. 

28 Ma palun sind, mu laps, vaata taevast ja maad ja silmitse
 kõike, mis seal on! Ja mõtle, et Jumal on selle teinud olematust, ja
 et inimsugugi on sündinud selsamal viisil! 

29 Ära karda seda timukat, vaid ole oma vendade vääriline ja mine
 julgesti surma, et saaksin sinu koos su vendadega tagasi Jumala
 armuajal!” 

30 Aga kui ta alles rääkis, ütles noormees: „Mida te ootate? Mina
 ei kuula kuninga käsku! Ma kuulan Seaduse käsku, mis meie
 vanemaile on antud Moosese läbi! 

31 Ent sina, kes oled heebrealastele teinud igasugust kurja, ei
 saa põgeneda Jumala käte eest! 

32 Meie ju kannatame oma pattude pärast. 
33 Kuigi meie elav Issand üürikeseks ajaks vihastab, et meid
 sõidelda ja karistada, lepib ta jälle oma sulastega. 

34 Aga sina, jumalatu ja kõigist inimestest nurjatuim! Ära ilmaaegu
 hoople ja raevutse põhjendamatus lootuses, et tõstad oma käe taeva
 sulaste vastu! 

35 Sest sina ei ole veel pääsenud kõigeväelise ja kõikenägeva
 Jumala kohtu eest! 

36 Meie vennad lähevad pärast üürikest kannatust nüüd
 igavesse ellu Jumala lepingu kohaselt. Sina pead aga Jumala kohtus
 kandma õiglast karistust oma jultumuse eest! 

37 Mina aga, nagu mu vennad, annan oma ihu ja hinge vanemate
 Seaduse eest, hüüdes Jumala poole, et ta peagi oleks armuline meie
 rahva vastu, sind aga sunniks raskete katsumuste ja piinadega
 tunnistama, et tema üksi on Jumal, 

38 ja et Kõigeväelise viha, mis õigusega on tulnud kogu meie soo
 peale, jääks ainult minu ja minu vendade peale!” 

39 Kuningas sai siis väga vihaseks ja kohtles teda pilkamisest
 kibestununa julmemini kui teisi. 

40 Nõnda suri temagi patuta, pannes kogu lootuse Issanda peale. 
41 Viimsena, pärast poegi, läks surma ka ema. 

42 Niipalju olgu jutustatud neist ohvrisöömaaegadest ja kohutavatest
 piinamistest. 

 «  eelmine  2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11  järgmine  »