11
Taavet ja Batseba

1 Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal läkitas Taavet
 Joabi ja koos temaga ta sulased ja kogu Iisraeli sõtta, ja nad hävitasid
 ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma. 

2 Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis
 kuningakoja katusel, nägi ta katuselt ühte naist ennast pesevat; ja
 naine oli väga ilus. 

3 Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis öeldi: „Eks
 see ole Batseba, Eliami tütar, hett Uurija naine!” 

4 Siis Taavet läkitas käskjalad teda tooma. Ja kui ta
 tuli tema juurde, siis Taavet magas tema juures; naine oli just ennast
 puhastanud oma roojasusest. Siis läks naine tagasi oma kotta. 

5 Ja naine jäi lapseootele; ta läkitas Taavetile teate, öeldes:
 „Ma olen lapseootel.” 

6 Siis Taavet läkitas Joabile sõna: „Saada hett Uurija minu
 juurde!” Ja Joab saatis Uurija Taaveti juurde. 

7 Ja kui Uurija tuli tema juurde, küsis Taavet, kuidas Joabi ja
 rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga. 

8 Ja Taavet ütles Uurijale: „Mine alla oma kotta ja pese jalgu!”
 Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus. 

9 Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda
 sulaste hulka ega läinud alla oma kotta. 

10 Kui Taavetile teatati ja öeldi: „Uurija ei olegi läinud oma
 kotta”, siis Taavet küsis Uurijalt: „Eks sa ole tulnud teekonnalt?
 Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?” 

11 Aga Uurija vastas Taavetile: „Laegas ning Iisrael ja Juuda
 asuvad telkides, ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal
 leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja
 magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing
 elab, ma ei tee seda mitte.” 

12 Ja Taavet ütles Uurijale: „Jää siis ka veel täna siia ja homme
 saadan ma su ära!” Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks. 

13 Ja Taavet kutsus Uurija, too sõi ja jõi tema juures ja Taavet jootis
 ta purju; ent õhtul läks Uurija magama oma asemele koos oma isanda
 sulastega ega läinud alla oma kotta. 

14 Aga hommikul kirjutas Taavet Joabile kirja ning andis selle
 Uurijale kaasa. 

15 Ja kirjas oli ta kirjutanud ning öelnud: „Pange Uurija kõige
 ägedama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta
 lüüakse maha ja sureb!” 

16 Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta
 teadis olevat vahvaid mehi. 

17 Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned
 rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hett Uurija. 

18 Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu
 tapluse loo. 

19 Ja ta käskis käskjalga, öeldes: „Kui oled kuningale jutustanud
 kogu tapluse loo 

20 ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: Mispärast
 te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad
 ammuvad nooli müürilt? 

21 Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbeseti poja? Kas mitte üks naine
 ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nii et ta suri
 Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? - siis ütle: Ka su
 sulane hett Uurija on surnud.” 

22 Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille
 pärast Joab teda oli läkitanud. 

23 Ja käskjalg ütles Taavetile: „Et mehed said võimust meie üle,
 siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava
 suuni. 

24 Siis kütid ambusid müürilt su sulaste peale ja kuninga
 sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hett
 Uurija.” 

25 Siis Taavet ütles käskjalale: „Ütle Joabile nõnda: Ärgu olgu
 see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi
 aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda!” 

26 Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta
 pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse. 

27 Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis läkitas Taavet talle järele,
 võttis ta oma kotta ja ta sai Taaveti naiseks ning tõi temale poja
 ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha. 

 «  eelmine  6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15  järgmine  »