13
Amnon ja Taamar

1 Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal,
 oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda. 

2 Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsekui
 põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu
 temaga midagi teha. 

3 Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg;
 ja Joonadab oli väga tark mees. 

4 Ja see küsis temalt: „Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal
 hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?” Ja Amnon
 vastas temale: „Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde.” 

5 Ja Joonadab ütles temale: „Heida voodisse ja tee ennast haigeks!
 Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: Luba, et mu õde Taamar
 tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda
 et ma näen ja saan tema käest süüa!” 

6 Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas
 tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: „Luba mu õde Taamar
 tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta
 käest süüa!” 

7 Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, öeldes: „Mine ometi
 oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!” 

8 Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud.
 Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja
 küpsetas need. 

9 Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei
 tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: „Saatke kõik inimesed mu juurest
 välja!” Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja. 

10 Siis ütles Amnon Taamarile: „Too roog kambrisse, et ma saaksin
 sinu käest süüa!” Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja
 viis kambrisse oma vennale Amnonile. 

11 Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras Amnon temast
 kinni ja ütles temale: „Tule maga minu juures, mu õde!” 

12 Aga too ütles temale: „Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest
 Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu! 

13 Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka
 nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta
 ei keela mind sulle!” 

14 Aga Amnon ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle
 võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures. 

15 Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et
 viha, millega ta vihkas, oli suurem kui armastus, millega ta oli
 teda armastanud. Ja Amnon ütles temale: „Tõuse üles, mine ära!” 

16 Aga ta vastas temale: „Kui sa mind välja ajad, siis on see
 kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!” Kuid Amnon ei
 tahtnud teda kuulata, 

17 vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: „Aja ta
 ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!” 

18 Taamaril oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes
 olid neitsid, kandsid seesuguseid ülekuubi; ja Amnoni teener saatis ta
 välja ning sulges ukse tema taga. 

19 Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki
 kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning
 läks ja kisendas lakkamata. 

20 Ja Absalom, tema vend, ütles talle: „Kas su vend Amnon oli sinu
 juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda
 asja südamesse!” Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta. 

21 Kui kuningas Taavet kuulis sellest kõigest, siis ta
 vihastas väga. 

22 Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom
 vihkas Amnonit, sellepärast et too oli tema õe Taamari ära naernud. 

Absalomi kättemaks ja põgenemine

23 Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad
 Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna
 kõik kuningapojad. 

24 Ja Absalom tuli kuninga juurde ning ütles: „Vaata nüüd, su
 sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas koos sulastega oma
 sulase juurde!” 

25 Aga kuningas vastas Absalomile: „Ei, mu poeg, me ei lähe ometi
 mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks.” Absalom käis temale
 peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse. 

26 Ent Absalom ütles: „Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon
 meiega!” Ja kuningas küsis temalt: „Mispärast peaks tema minema koos
 sinuga?” 

27 Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja
 kõik kuningapojad minna koos temaga. 

28 Ja Absalom käskis oma poisse, öeldes: „Pidage nüüd silmas,
 millal Amnoni süda on veinirõõmus ja mina teile ütlen: „Lööge Amnon
 maha!”, siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid
 käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!” 

29 Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli
 käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma
 muula selga ja põgenesid. 

30 Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini,
 räägituna nõnda: „Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist
 ei ole järele jäänud ainsatki.” 

31 Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis
 maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega. 

32 Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles:
 „Ärgu mõelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed,
 kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli
 see juba määratud päevast, mil ta oma õe Taamari ära naeris. 

33 Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda südamesse, et
 ta mõtleb: Kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!” 

34 Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma
 silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema
 taga olevalt teelt, mäekülje poolt. 

35 Siis ütles Joonadab kuningale: „Ennäe, kuningapojad tulevad!
 On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis.” 

36 Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid
 kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid. Ka kuningas ja kõik ta
 sulased nutsid väga kibedasti. 

37 Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai,
 Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad. 

38 Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta
 sinna kolmeks aastaks. 

39 Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest
 ta harjus sellega, et Amnon oli surnud. 

 «  eelmine  8 , 9 , 10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17  järgmine  »