14
Joabi kavalus Absalomi tagasitoomiseks

1 Kui Joab, Seruja poeg, märkas, et kuninga süda kaldus Absalomi poole, 
2 siis läkitas Joab käsu Tekoasse ja laskis sealt tuua ühe targa
 naise ning ütles sellele: „Tee ennast nüüd leinajaks ja pane
 leinariided selga; ära võia ennast õliga, vaid ole nagu naine, kes on
 mõnda aega surnu pärast leinanud! 

3 Mine siis kuninga juurde ja räägi temale nõnda!” Ja Joab pani
 temale sõnad suhu. 

4 Ja Tekoa naine rääkis kuningaga, ta heitis silmili maha ja
 kummardas ning ütles: „Kuningas, aita!” 

5 Ja kuningas küsis temalt: „Mis sul vaja on?” Ja ta vastas: „Oh
 häda! Ma olen lesknaine, sest mu mees on surnud. 

6 Su teenijal oli kaks poega; need mõlemad riidlesid väljal ega
 olnud kedagi, kes neid oleks lahutanud; nii lõi üks teise maha ja
 tappis tema. 

7 Ja vaata, kogu suguvõsa on tõusnud su teenija vastu ja nad
 ütlevad: „Anna välja see, kes lõi oma venna maha, ja me surmame tema
 ta venna hinge pärast, kelle ta tappis, ja me hävitame ka pärija!”
 Nõnda kustutavad nad minu söe, mis veel on säilinud, jätmata mu mehele
 nime ja järeltulijaid maa peale.” 

8 Ja kuningas ütles naisele: „Mine koju, ma ise annan sinu kohta
 käsu!” 

9 Aga Tekoa naine ütles kuningale: „Mu isand kuningas! Süü jääb
 minu ja mu isakoja peale, aga kuningas ja tema aujärg on süüta.” 

10 Ja kuningas ütles: „Kes sulle midagi ütleb, see too minu
 juurde, siis ta ei puutu enam sinusse!” 

11 Aga naine ütles: „Mõelgu ometi kuningas Issandale, oma
 Jumalale, et veritasunõudja ei hävitaks veelgi rohkem ja et mu poega
 ei hukataks!” Ja kuningas vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, ei pea
 su poja peast mitte karvagi maha langema!” 

12 Aga naine ütles: „Luba ometi, et su teenija räägib mu
 isandale kuningale veel ühe sõna!” Ja ta vastas: „Räägi!” 

13 Ja naine ütles: „Mispärast sa siis mõtled nõnda Jumala rahva
 vastu? Sest nõnda rääkides on kuningas ise saanud süüdlaseks, kui
 kuningas ei lase oma äratõugatut tagasi tulla. 

14 Meie küll sureme ja oleme nagu vesi, mis maha voolab, mida ei
 saa koguda. Aga Jumal ei taha võtta hinge, vaid mõtleb kindlasti, et
 äratõugatu ei oleks temast ära tõugatud. 

15 Ja kui ma nüüd olen tulnud seda rääkima oma isandale kuningale,
 siis sellepärast, et rahvas mind hirmutas. Su teenija mõtles: Ma
 räägin ometi kuningale, vahest kuningas teeb, mis ta teenija räägib. 

16 Küllap kuningas kuuleb ja päästab oma teenija mehe pihust, kes
 mind koos mu pojaga tahab hävitada Jumala pärisosast. 

17 Ja su teenija mõtles: Mu isanda kuninga sõna ometi rahustab
 mind, sest mu isand kuningas on otsekui Jumala ingel, kes võtab
 kuulda head ja kurja. Ja Issand, sinu Jumal, olgu sinuga!” 

18 Ja kuningas kostis ning ütles naisele: „Ära ometi mulle salga,
 mida ma sinult küsin!” Ja naine ütles: „Mu isand kuningas rääkigu!” 

19 Siis küsis kuningas: „Kas Joabi käsi on sinuga kogu selles
 asjas?” Ja naine kostis ning ütles: „Nii tõesti kui su hing elab, mu
 isand kuningas, ei pääse keegi paremale ega vasakule kõigest sellest,
 mis mu isand kuningas kõneleb: jah, see on su sulane Joab, kes mind
 käskis, ja tema pani kõik need sõnad su teenija suhu. 

20 Et anda asjale teist nägu, selleks tegi su sulane Joab nõnda.
 Aga mu isand on tark nagu Jumala ingel, et mõista kõike, mis maa
 peal on.” 

21 Siis ütles kuningas Joabile: „Vaata nüüd, ma teen seda: mine ja
 too tagasi nooruk Absalom!” 

22 Ja Joab heitis silmili maha ja kummardas ning õnnistas
 kuningat. Ja Joab ütles: „Nüüd su sulane teab, et ma olen leidnud
 armu su silmis, mu isand kuningas, sest kuningas teeb oma sulase sõna
 järgi.” 

23 Ja Joab tõusis ning läks Gesurisse ja tõi Absalomi Jeruusalemma. 
24 Aga kuningas ütles: „Mingu ta jälle oma kotta, kuid minu palet
 ta ei näe!” Nõnda läks Absalom jälle oma kotta ega saanud näha
 kuninga palet. 

25 Aga kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte
 ühtegi, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud
 temal midagi viga. 

26 Ja kui ta lõikas oma juukseid - ta lõikas neid iga aasta lõpus,
 sest need muutusid temale nõnda raskeks, et ta pidi lõikama -, siis
 vaagisid ta juuksed kakssada seeklit kuninga vae järgi. 

27 Ja Absalomile sündis kolm poega ja üks tütar, Taamar nimi; see
 oli ilus naine. 

28 Ja Absalom elas Jeruusalemmas kaks aastat, aga ta ei näinud
 kuninga palet. 

29 Siis Absalom läkitas Joabile järele, et saata teda kuninga
 juurde, aga ta ei tahtnud tulla tema juurde. Ta läkitas veel teist
 korda, aga Joab ei tahtnud tulla. 

30 Siis ütles ta oma sulastele: „Vaadake, Joabi põlluosa on minu
 oma kõrval ja temal on seal odrad peal. Minge ja süüdake see tulega
 põlema!” Ja Absalomi sulased süütasid põlluosa tulega põlema. 

31 Siis Joab võttis kätte ning tuli Absalomi juurde ta kotta ja
 küsis temalt: „Mispärast on su sulased süüdanud tulega põlema minu
 põlluosa?” 

32 Ja Absalom vastas Joabile: „Vaata, ma läkitasin su juurde ja
 ütlesin: Tule siia, et ma saaksin sind saata kuningalt küsima:
 Mispärast ma pidin Gesurist ära tulema? Mul oleks parem, kui ma
 oleksin seal. Ma tahan nüüd näha kuninga palet! Aga kui minus on süü,
 siis surmaku ta mind!” 

33 Ja Joab läks kuninga juurde ning jutustas seda temale. Ja tema
 kutsus Absalomi, ja ta tuli kuninga juurde ning kummardas kuninga
 ette silmili maha; ja kuningas andis Absalomile suud. 

 «  eelmine  9 , 10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17 , 18  järgmine  »