15
Absalomi mäss Taaveti vastu

1 Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja
 hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees. 

2 Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava ligidal tee ääres;
 igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juurde kohtusse,
 kutsus Absalom enese juurde ja küsis: „Kust linnast sa oled?” Ja kui
 ta vastas: „Su sulane on ühest Iisraeli suguharust”, 

3 siis ütles Absalom temale: „Vaata, su asjad on head ja õiged,
 aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks.” 

4 Ja Absalom jätkas: „Mind peaks küll pandama maale
 kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi,
 minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust.” 

5 Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe
 välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud. 

6 Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga
 juurde kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed. 

7 Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: „Luba mind nüüd
 minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Issandale! 

8 Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris,
 öeldes: Kui Issand viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma
 teenin Issandat.” 

9 Ja kuningas ütles temale: „Mine rahuga!” Ja ta võttis kätte ning
 läks Hebronisse. 

10 Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli
 suguharudele: „Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud
 Hebronis kuningaks!” 

11 Ja Absalomiga koos läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid
 kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast. 

12 Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta giilolase
 Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu
 kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole. 

13 Aga üks teatetooja tuli Taavetile ütlema: „Iisraeli meeste
 südamed hoiavad Absalomi poole.”  

14 Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid koos temaga
 Jeruusalemmas: „Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu
 Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte,
 ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!” 

15 Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: „Vaata, su sulased on
 valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks.” 

16 Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga
 kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma. 

17 Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid
 nad peatuma viimase koja juurde. 

18 Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid
 kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased,
 kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist. 

19 Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: „Miks sinagi tuled koos
 meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras,
 pealegi pagulane oma kodupaigast! 

20 Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda koos meiega?
 Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan. Mine tagasi ja vii oma vennad
 enesega tagasi helduse ning ustavusega!” 

21 Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: „Nii tõesti kui Issand
 elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu
 isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su
 sulane!” 

22 Ja Taavet ütles Ittaile: „Tule siis ja mine edasi!” Ja gatlane
 Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid koos temaga. 

23 Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks.
 Ja kuningas läks üle Kidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas. 

24 Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid koos temaga -
 need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha
 ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud. 

25 Ja kuningas ütles Saadokile: „Vii Jumala laegas tagasi linna!
 Kui ma Issanda silmis armu leian, siis ta toob mu tagasi ja laseb
 mind näha seda ja selle asupaika. 

26 Aga kui ta ütleb nõnda: Mul pole sinust head meelt, siis
 vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!” 

27 Ja kuningas ütles preester Saadokile: „Kas sa näed? Mine
 rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan,
 teie mõlema pojad koos teiega! 

28 Vaata, ma viivitan kõrbe lähistel, kuni teilt tuleb sõna mulle
 teadmiseks.” 

29 Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma
 ning jäid sinna. 

30 Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli
 kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik koos temaga olev rahvas oli
 katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata. 

31 Kui Taavetile teatati ja öeldi: „Ahitofel on vandenõulaste
 hulgas Absalomi juures”, siis ütles Taavet: „Issand, pööra ometi
 Ahitofeli nõu rumaluseks!” 

32 Ja kui Taavet jõudis mäetippu, kus Jumalat kummardati, vaata,
 siis tuli temale vastu arklane Huusai, kuub lõhki käristatud ja
 mulda pea peal. 

33 Ja Taavet ütles temale: „Kui sa tuled koos minuga, siis sa oled
 mulle koormaks. 

34 Aga kui sa lähed tagasi linna ja ütled Absalomile: Kuningas, ma
 tahan olla su sulane. Varem olin ma su isa sulane, aga nüüd tahan ma
 olla sinu sulane - siis sa võid mind aidata ja teha tühjaks Ahitofeli
 nõu. 

35 Eks ole seal koos sinuga preestrid Saadok ja Ebjatar? Kõik,
 mida sa siis kuningakojast kuuled, jutusta preestritele Saadokile ja
 Ebjatarile! 

36 Vaata, seal on nende juures nende kaks poega, Saadokil Ahimaats
 ja Ebjataril Joonatan, ja nende kaudu te võite mulle läkitada kõik
 sõnumid, mida te kuulete.” 

37 Ja Taaveti sõber Huusai tuli linna just siis, kui Absalom
 jõudis Jeruusalemma. 

 «  eelmine  10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17 , 18 , 19  järgmine  »