14
Rahvas nuriseb Issanda vastu

1 Siis terve kogudus tõstis valjusti häält ja rahvas nuttis sel ööl. 
2 Kõik Iisraeli lapsed nurisesid Moosese ja Aaroni vastu ja terve
 kogudus ütles neile: „Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin
 kõrbes! Oleksime ometi surnud! 

3 Miks Issand viib meid sellele maale, kus me langeme mõõga läbi
 ja meie naised ja lapsed jäävad saagiks? Kas meil ei oleks parem
 minna tagasi Egiptusesse?” 

4 Ja nad ütlesid üksteisele: „Valigem pealik ja mingem tagasi
 Egiptusesse!” 

5 Siis Mooses ja Aaron heitsid silmili maha kogu Iisraeli laste
 kokkutulnud koguduse ees, 

6 Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, maakuulajate
 hulgast aga käristasid oma riided lõhki 

7 ja rääkisid kogu Iisraeli laste kogudusele, öeldes: „Maa, mille
 me läbi käisime, et seda uurida, on väga hea maa. 

8 Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale
 ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab. 

9 Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast,
 sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud,
 aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!” 

10 Siis ütles terve kogudus, et nad tuleks kividega surnuks
 visata! Aga Issanda auhiilgus ilmutas ennast kogudusetelgis kõigile
 Iisraeli lastele. 

11 Ja Issand ütles Moosesele: „Kui kaua see rahvas põlgab mind ja
 kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma
 nende keskel olen teinud? 

12 Ma löön teda katkuga ja hävitan tema, aga sinust ma teen
 suurema ja vägevama rahva kui tema!” 

13 Siis Mooses ütles Issandale: „Egiptlased on muidugi kuulnud, et
 sa oma rammuga oled selle rahva ära toonud nende keskelt, 

14 ja nad on seda rääkinud selle maa elanikele. Nemadki on siis
 kuulnud, et sina, Issand, oled selle rahva keskel, sina, Issand, kes
 ennast ilmutad silmast silma, ja et sinu pilv seisab nende kohal ning
 et sa käid nende ees päeval pilvesambas ja öösel tulesambas. 

15 Aga kui sa nüüd surmad selle rahva nagu üheainsa mehe, siis
 räägivad rahvad, kes sinu kuulsusest on kuulnud, ja ütlevad: 

16 Sellepärast et Issand ei suutnud viia seda rahvast maale, mille
 ta neile oli vandega tõotanud, tappis ta nad kõrbes. 

17 Nüüd aga saagu Issanda ramm suureks, nagu sa oled tõotanud, öeldes: 
18 Issand on pika meelega ja rikas heldusest, ta annab andeks patu
 ja üleastumise, aga kes ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb
 vanemate patu laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni. 

19 Anna siis andeks selle rahva patt oma suure helduse pärast ja
 nagu sa sellele rahvale oled andeks andnud Egiptusemaalt kuni
 siiani!” 

Issand karistab Iisraeli lapsi

20 Ja Issand vastas: „Ma annan andeks, nagu oled palunud! 
21 Aga nii tõesti kui ma elan ja kogu maailm on täis Issanda auhiilgust: 
22 ükski neist meestest, kes on näinud mu auhiilgust ja
 tunnustähti, mis ma tegin Egiptuses ja kõrbes, aga kes sellest
 hoolimata on mind kiusanud kümme korda ega ole võtnud kuulda mu häält, 

23 ei saa näha maad, mille ma vandega olen tõotanud anda nende
 vanemaile; ükski, kes mind on põlanud, ei saa seda näha! 

24 Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud,
 ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja
 tema on kõiges mulle järgnenud! 

25 Amalekid ja kaananlased elavad ju orus. Homme pöörduge ümber ja
 minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!” 

26 Ja Issand rääkis Moosesega ja Aaroniga, öeldes: 
27 „Kui kaua peab mul olema kannatust selle halva kogudusega, kes
 nuriseb mu vastu? Iisraeli laste nurinaid, kuidas nad nurisevad mu
 vastu, ma olen kuulnud. 

28 Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, on Issanda sõna, et nõnda
 nagu te minu kuuldes olete rääkinud, nõnda ma teen teiega! 

29 Siia kõrbe langevad teie kehad, kõik teie äraloetud, nii palju
 kui teid on, kahekümneaastased ja üle selle, kes on nurisenud mu
 vastu. 

30 Ükski teist ei pääse sellele maale, mille pärast ma oma käe
 olen vandudes üles tõstnud, et ma asustan teid sinna, peale Kaalebi,
 Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja. 

31 Aga teie lapsed, kelle kohta te ütlesite, et nad jäävad
 riisutavaiks, ma viin ja nad õpivad tundma maad, mida teie olete
 põlanud. 

32 Kuid teie kehad langevad siia kõrbe 
33 ja teie lapsed peavad olema kõrbes karjased nelikümmend aastat
 ja kandma teie uskmatuse süüd, kuni teie kehad on kõrbes hävinud. 

34 Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad,
 nelikümmend päeva, iga päeva kohta aasta, peate te kandma oma pattu
 nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu. 

35 Mina, Issand, olen rääkinud! Tõesti, seda ma teen kogu selle
 halva kogudusega, kes on kogunenud mu vastu: nad peavad hukkuma
 selles kõrbes ja surema seal!” 

36 Ja need mehed, keda Mooses oli läkitanud maad kuulama ja kes
 olid tagasi tulles ässitanud terve koguduse nurisema tema vastu,
 levitades maa kohta laimu, 

37 need mehed, kes olid levitanud maa kohta halba laimu, surid
 Issanda ees äkitselt. 

38 Aga Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, jäid elama
 neist meestest, kes olid käinud maad kuulamas.  

Kaotus Horma juures

39 Kui Mooses rääkis needsamad sõnad kõigile Iisraeli lastele,
 siis rahvas kurvastas väga. 

40 Aga järgmisel hommikul tõusid nad vara ja läksid üles
 mäestikku, öeldes: „Vaata, siin me oleme ja me läheme paika, millest
 Issand on rääkinud, sest me oleme pattu teinud.” 

41 Aga Mooses ütles: „Miks te siis astute üle Issanda käsust? See
 ei õnnestu! 

42 Ärge minge sinna üles, sest Issand ei ole teie keskel, et te ei
 kannaks kaotust oma vaenlaste ees! 

43 Sest amalekid ja kaananlased on seal teie ees ja te langete
 mõõga läbi; sellepärast et te olete taganenud Issanda järelt, ei ole
 ka Issand teiega.” 

44 Aga nad olid ülemeelsed minema üles mäestikku, kuigi Issanda
 seaduselaegas ja Mooses ei läinud leerist välja. 

45 Amalekid ja kaananlased, kes elasid seal mäestikus, tulid siis
 alla ja lõid neid ning ajasid nad kuni Hormani. 

 «  eelmine  9 , 10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17 , 18  järgmine  »