4
Peigmees ülistab pruuti

1 „Vaata, sa oled ilus, mu kullake,
 vaata, sa oled ilus!
 Su silmad su loori taga on tuvid.
 Su juuksed on nagu kitsekari,
 kes laskub Gileadi mäelt.
 

2 Su hambad on nagu kari pügatud lambaid,
 kes pesemiselt tulevad:
 neil kõigil on kaksikud
 ja ükski neist pole soota.
 

3 Su huuled on nagu punane pael
 ja su kõne on armas.
 Otsekui granaatõuna lõiked
 on su oimud su loori taga.
 

4 Su kael on nagu Taaveti torn,
 mis kivikihtidena on ehitatud;
 tuhat kilpi ripub selle küljes,
 need kõik on kangelaste kilbid.
 

5 Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest,
 gaselli kaksikut, kes söövad liiliate keskel.
 

6 Kuni tuul kuulutab päeva
 ja varjud põgenevad,
 tahan ma minna mürrimäele
 ja viirukikünkale.
 

7 Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake,
 ja sul pole ühtegi viga!
 

8 Tule minuga Liibanonilt, pruut,
 tule minuga Liibanonilt!
 Astu alla Amana tipust,
 Seniiri ja Hermoni tipust,
 lõvide koobastest,
 pantrite mägedelt!
 

9 Sa oled pannud mu südame põksuma,
 mu õeke, mu pruut!
 Oled pannud mu südame põksuma
 ainsa pilguga silmist,
 ainsa lüliga oma kaelakeest.
 

10 Ah, kui magus on su armastus,
 mu õeke, mu pruut!
 Su armastus on parem kui vein,
 kõigist palsameist parem
 on su õlide lõhn!
 

11 Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut,
 sul on keele all mesi ja piim,
 ja su riiete lõhn
 on otsekui Liibanoni lõhn!
 

12 Suletud rohuaed
 on mu õeke, mu pruut!
 Suletud rohuaed,
 pitseriga kinni pandud allikas.
 

13 Su väänded on granaatõunapuude aed
 valitud viljaga,
 hennapõõsaste ja nardidega -
 

14 nard ja safran, kalmus ja kaneel
 koos igasugu viirukipuudega,
 mürr ja aaloe
 koos kõige paremate palsamitega.
 

15 Rohuaedade allikas on elava vee kaev,
 mis Liibanonilt voolab.”
 

16 „Ärka, põhjatuul, ja tule, lõunatuul!
 Puhu läbi mu rohuaia,
 et selle palsamilõhnad hoovaksid!
 Mu kallim tulgu oma rohuaeda
 ja söögu selle valitud vilja.”
 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8  järgmine  »