42
Joosepi vendade esimene teekond Egiptusesse

1 Kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, siis Jaakob ütles oma
 poegadele: „Miks te üksteisele otsa vaatate?” 

2 Ja ta ütles: „Vaata, ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja.
 Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!” 

3 Siis läks kümme Joosepi venda Egiptusest vilja ostma. 
4 Aga Benjamini, Joosepi venda, Jaakob ei läkitanud koos vendadega,
 sest ta ütles: „Et temale õnnetust ei juhtuks!” 

5 Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest
 Kaananimaal oli nälg. 

6 Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja
 Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha. 

7 Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi
 ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt:
 „Kust te tulete?” Ja nad vastasid: „Kaananimaalt, et leiba
 osta.” 

8 Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda. 
9 Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja
 ta ütles neile: „Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama,
 kust maa lahti on!” 

10 Aga nemad ütlesid: „Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba
 ostma. 

11 Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei
 ole maakuulajad.” 

12 Tema aga ütles neile: „Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa
 lahti on!” 

13 Siis nad vastasid: „Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe
 mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures,
 aga ühte ei ole enam olemas.” 

14 Aga Joosep ütles neile: „See on nõnda, nagu ma teile olen
 rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad! 

15 Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei
 pääse te siit minema enne, kui teie noorim vend on siia tulnud! 

16 Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga
 jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu
 olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!” 

17 Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla. 

18 Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke seda, siis jääte
 elama! Mina olen jumalakartlik: 

19 kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna
 hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja
 näljahäda pärast teie kodudes 

20 ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja
 te ei pea surema!” Ja nad tegid nõnda. 

21 Ja nad ütlesid üksteisele: „Me oleme tõesti süüdi oma venna
 pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja
 meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile
 tulnud!” 

22 Ja Ruuben vastas neile, öeldes: „Eks ma rääkinud teile ja
 öelnud: Ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata,
 nüüd nõutaksegi tema verd!” 

23 Aga nad ei teadnud, et Joosep seda mõistis, sest ta rääkis
 nendega tõlgi kaudu. 

24 Ja ta pöördus ära nende juurest ning nuttis; siis ta tuli tagasi
 nende juurde ja rääkis nendega ning võttis nende hulgast Siimeoni ja
 laskis tema nende silme ees vangistada. 

Joosepi vennad lähevad tagasi Kaananimaale

25 Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha
 tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda. 

26 Siis nad tõstsid vilja eeslite selga ja läksid sealt ära. 
27 Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta
 nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus. 

28 Ja ta ütles oma vendadele: „Mu raha on tagasi antud, ja vaata,
 see on mu kotis!” Siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes
 isekeskis: „Miks on Jumal meile seda teinud?” 

29 Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid
 temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes: 

30 „See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid
 salajasiks maakuulajaiks. 

31 Aga me ütlesime temale: Me oleme ausad mehed, me ei ole
 maakuulajad. 

32 Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Ühte ei ole enam ja
 noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal. 

33 Ja see mees, maa isand, ütles meile: Sellest ma saan teada, kas
 te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja
 näljahäda pärast teie kodudes ja minge 

34 ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te
 ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna
 tagasi ja te võite maal liikuda vabalt.” 

35 Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe
 rahakukkur ta kotis! Ja oma rahakukruid nähes hakkasid nemad ja nende
 isa kartma. 

36 Ja nende isa Jaakob ütles neile: „Te võtate minult lapsed!
 Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka
 võtta. See kõik on tulnud minu peale!” 

37 Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: „Võid surmata mu mõlemad
 pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma
 toon ta tagasi sinu juurde!” 

38 Kuid tema ütles: „Minu poeg ei lähe koos teiega alla, sest ta
 vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te
 käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!” 

 «  eelmine  37 , 38 , 39 , 40 , 41 , 42 , 43 , 44 , 45 , 46  järgmine  »