43
Joosepi vendade teine teekond Egiptusesse

1 Aga maal oli kange nälg. 
2 Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud,
 siis nende isa ütles neile: „Minge ostke meile pisut leiba!” 

3 Ja Juuda vastas temale, öeldes: „See mees kinnitas meile väga ja
 ütles: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega. 

4 Kui sa nüüd läkitad meie venna koos meiega, siis läheme ja ostame
 sulle leiba. 

5 Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles
 meile: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.” 

6 Ja Iisrael ütles: „Miks te tegite mulle seda kurja ja andsite mehele
 teada, et teil on veel üks vend?” 

7 Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi
 järele, küsides: Kas teie isa elab veel? On teil veel mõni vend? Ja
 me andsime temale teada, nagu asi on. Kas me võisime teada, et ta ütleb:
 Tooge oma vend siia?” 

8 Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me
 võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega
 sina ega meie väetid lapsed. 

9 Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda
 tagasi sinu juurde ega sea sinu palge ette, siis jään su ees
 alatiseks süüdlaseks. 

10 Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist
 korda tagasi tulnud.” 

11 Siis ütles neile Iisrael, nende isa: „Kui see nõnda on, siis
 tehke seda! Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele
 meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri,
 pähkleid ja mandleid. 

12 Ja võtke kaasa kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide
 suus tagasi tuli, võtke jälle kaasa - vahest oli see eksitus. 

13 Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe
 juurde! 

14 Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et
 ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini! Aga kui jään
 lastest ilma, siis jään.” 

15 Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid kaasa kahekordse raha ja
 Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid
 Joosepi ette. 

16 Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles
 oma kojaülemale: „Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning
 valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!” 

17 Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi
 kotta. 

18 Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid:
 „Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi
 tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning
 võtta meid orjadeks ja omandada meie eeslid!” 

19 Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja
 rääkisid temaga koja ukse ees 

20 ning ütlesid: „Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba
 ostmas. 

21 Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti,
 vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle
 täiskaalus. Me tõime selle nüüd tagasi. 

22 Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei
 tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.” 

23 Aga tema ütles: „Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa
 Jumal on pannud teile varanduse kottidesse. Teie raha ma olen
 saanud.” Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde. 

24 Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad
 pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele. 

25 Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest
 nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma. 

26 Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse,
 mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette. 

27 Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: „Kas teie
 vana isa, kellest te rääkisite, käsi käib hästi? On ta veel elus?” 

28 Ja nad vastasid: „Sinu sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab
 veel.” Ja nad kummardasid ning heitsid maha. 

29 Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma
 ema poega, siis ta küsis: „On see teie noorim vend, kellest te mulle
 rääkisite?” Ja ta ütles: „Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!” 

30 Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma
 venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja
 nuttis seal. 

31 Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses
 enese üle ja ütles: „Pange toit lauale!” 

32 Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes
 tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos
 heebrealastega - see on egiptlastele jäledus. 

33 Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja
 noorim viimasena, ja mehed panid seda isekeskis imeks. 

34 Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa
 oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid koos temaga
 ning jäid joobnuks. 

 «  eelmine  38 , 39 , 40 , 41 , 42 , 43 , 44 , 45 , 46 , 47  järgmine  »