8
Noa ja veeuputus

1 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele
 ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis
 tuult puhuda üle maa ja vesi alanes. 

2 Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja
 sadu taevast keelati. 

3 Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja
 saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud. 

4 Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval
 peatus laev Ararati mägede kohal. 

5 Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval
 paistsid mägede tipud. 

6 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille
 ta oli teinud, 

7 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi
 maa pealt oli kuivanud. 

8 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on
 maa pealt kahanenud. 

9 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi
 tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta
 pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde
 laeva. 

10 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi
 laevast välja. 

11 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas
 õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud. 

12 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja,
 aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde. 

13 Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli
 vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja
 vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud. 

14 Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv. 

15 Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles: 
16 „Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade
 naised koos sinuga! 

17 Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui
 loomad,
 ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja,
 et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa
 peale saaks palju!” 

18 Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised
 koos temaga. 

19 Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa
 peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa. 

20 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist
 loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril
 põletusohvreid. 

21 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames:
 „Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame
 mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam
 kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.
  

22 Niikaua kui püsib maa,
 ei lõpe külv ega lõikus,
 külm ega kuum,
 suvi ega talv,
 päev ega öö.”
 

 «  eelmine  3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12  järgmine  »