2
Nehemja saadetakse Jeruusalemma

1 Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli
 tema ees vein; mina tõin veini ja andsin kuningale. Kuna ma tema
 palge ees ei olnud iialgi olnud kurb,  

2 siis kuningas ütles mulle: „Mispärast sa oled kurva näoga? Ega
 sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus.” Siis ma
 kartsin üliväga  

3 ja ütlesin kuningale: „Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks
 olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on
 varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?” 

4 Siis küsis kuningas minult: „Mida sa nüüd soovid?” Aga mina
 palusin taeva Jumalat 

5 ja ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on
 sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale, mu vanemate haudade
 linna, et ma saaksin selle üles ehitada!” 

6 Siis kuningas, kelle kõrval istus kuninganna, küsis minult: „Kui
 kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?” Kui ma nimetasin
 temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järgi ja ta läkitas mind. 

7 Ja ma ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab, siis antagu
 mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teisel pool Frati jõge, et nad
 laseksid mu läbi, kuni ma jõuan Juudamaale, 

8 nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks
 mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja
 jaoks, kuhu ma asun.” Ja kuningas andis mulle need, sest mu peal oli
 mu Jumala hea käsi. 

9 Siis ma tulin maavalitsejate juurde teisele poole Frati jõge ja
 andsin neile kuninga kirjad; ja kuningas oli koos minuga läkitanud
 väepealikuid ja ratsanikke. 

10 Aga kui Sanballat, hooronlane, ja ametnik Toobija, ammonlane,
 seda kuulsid, siis pahandas see neid väga, et keegi oli tulnud
 nõutama head Iisraeli lastele. 

Nehemja õhutab rahvast Jeruusalemma müüri taastama

11 Ja kui ma olin jõudnud Jeruusalemma ning olin seal olnud kolm
 päeva,  

12 siis ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed koos minuga,
 ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, mis Jumal mu südamesse oli
 pannud Jeruusalemma heaks teha; ka ei olnud mul kaasas muud looma kui
 see, kellega ma ise ratsutasin. 

13 Ja ma läksin öösel Oruväravast välja Loheallika poole ja
 Sõnnikuvärava juurde, ja vaatlesin Jeruusalemma müüre, mis olid maha
 kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud. 

14 Ja ma läksin edasi Allikavärava ja Kuningatiigi juurde; aga
 seal ei olnud eeslil, kelle seljas ma istusin, edasipääsuks maad. 

15 Siis ma läksin öösel orgu mööda ülespoole ja vaatlesin müüri;
 seejärel ma pöördusin ümber ja tulin tagasi tulles Oruväravast sisse. 

16 Aga ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis ma tegin, sest ma
 ei olnud senini seda avaldanud ei juutidele ega preestritele, ei
 suurnikele ega ülemaile, ka mitte muile, kes seda tööd pidid tegema. 

17 Aga nüüd ma ütlesin neile: „Te näete, missuguses õnnetuses me
 oleme, kuidas Jeruusalemm on varemeis ja selle väravad on tulega
 põletatud. Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid enam ei
 teotataks!” 

18 Ja ma jutustasin neile, kuidas mu peal oli olnud mu Jumala hea
 käsi, ja ka neist sõnadest, mis kuningas mulle oli öelnud. Siis nad
 ütlesid: „Võtkem kätte ja ehitagem!” Ja nad kinnitasid oma käsi
 selleks heaks tööks. 

19 Aga kui hooronlane Sanballat ja ammonlane, ametnik Toobija, ja
 araablane Gesem seda kuulsid, siis nad pilkasid meid, osutasid meile
 põlgust ja küsisid: „Mis see on, mida te teete? Kas tahate kuningale
 vastu hakata?” 

20 Siis ma vastasin ja ütlesin neile: „Taeva Jumal annab meile
 kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame! Aga teil
 ei ole osa, õigust ega mälestust Jeruusalemmas!” 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »