5
Nehemja lõpetab ülekohtused võlavahekorrad

1 Aga rahva ja nende naiste kisa oli suur oma vendade juutide vastu. 
2 Oli neid, kes ütlesid: „Meid, meie poegi ja tütreid on palju.
 Antagu meile vilja, et saaksime süüa ja jääksime ellu!” 

3 Ja oli neid, kes ütlesid: „Me peame oma põllud, viinamäed ja
 kojad nälja pärast pandiks andma, et vilja saada.” 

4 Ja oli neid, kes ütlesid: „Me oleme pidanud kuninga maksuks raha
 laenama oma põldude ja viinamägede vastu. 

5 On ju küll meiegi ihu nagu meie vendade ihu, meiegi lapsed nagu
 nende lapsed, aga vaata, meie peame siiski oma pojad ja tütred orjadeks
 andma, ja mõned meie tütreist ongi juba orjastatud; kuid me oleme
 selle vastu võimetud, sest meie põllud ja viinamäed on teiste käes.” 

6 Kui ma nende kisa ja neid sõnu kuulsin, siis ma vihastusin väga. 
7 Ma pidasin oma südames nõu ja riidlesin siis suurnikega ja
 ülematega ning ütlesin neile: „Te võtate üksteiselt liigkasu!” Siis
 ma seadsin neile vastu suure koguduse 

8 ja ütlesin neile: „Meie oleme, nõnda palju kui suutsime,
 lunastanud oma vennad juudid, kes ennast paganaile olid müünud. Teie
 seevastu müüte oma vendi, et neid siis jälle meile peaks müüdama!”
 Siis nad vaikisid ega leidnud vastust. 

9 Ja ma ütlesin: „See pole hea, mis te teete! Kas te ei peaks
 mitte elama meie Jumala kartuses, paganate, meie vaenlaste teotuse
 vältimiseks? 

10 Ka mina, mu vennad ja mu sulased oleme neile laenanud raha ja
 vilja. Loobugem nüüd selle nõudmisest! 

11 Andke neile juba täna tagasi nende põllud, viinamäed, õlipuud
 ja kojad ja sajas osa rahast, viljast, veinist ja õlist, mida te
 neile olete laenanud!” 

12 Ja nad vastasid: „Me anname tagasi ega nõua neilt midagi; me
 teeme nõnda, nagu sa oled öelnud.” Siis, kutsudes preestrid, ma
 vannutasin neid, et nad teeksid nõnda. 

13 Minagi puistasin oma põue ja ütlesin: „Nõnda puistaku
 Jumal tema kojast ja tööst igaühte, kes seda sõna ei pea! Jäägu ta
 seesuguseks puistatuks ja tühjaks!” Ja terve kogudus ütles:
 „Aamen!”
 ning kiitis Issandat. Ja rahvas tegi selle sõna järgi. 

14 Ja edasi - alates sellest päevast, mil mind kästi olla
 Juudamaa maavalitsejaks, kuningas Artahsasta kahekümnendast
 valitsemisaastast kolmekümne teise valitsemisaastani, kaksteist aastat,
 ei ole mina ega mu vennad söönud maavalitseja leiba. 

15 Endised maavalitsejad, kes olid enne mind, olid rahvast
 raskesti koormanud ja neilt võtnud leiba ja veini, peale selle veel
 nelikümmend hõbeseeklit; ka oli nende sulastel meelevald rahva üle.
 Aga mina ei teinud nõnda Jumala kartuse pärast. 

16 Ka võtsin ma ise osa sellest müüritööst, kuigi me enestele
 põldu ei olnud ostnud; ja kõik mu sulased olid sinna tööle kogutud. 

17 Juudid ja ülemad, sada viiskümmend meest, ja need, kes
 ümberkaudseist paganaist meie juurde tulid, olid mu lauas. 

18 Seda, mis üheks päevaks valmistati, oli üks härg, kuus valitud
 lammast ja linnud - neidki valmistati mulle - ja iga kümne päeva
 järel oli rohkesti kõiksugust veini, aga ma siiski ei nõudnud
 maavalitseja leiba, sest selle rahva peal oli raske orjus. 

19 Meenuta minu heaks, mu Jumal, kõike, mis ma sellele rahvale olen teinud! 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »