9
Rahva suur patukahetsus

1 Ja sellesama kuu kahekümne neljandal päeval kogunesid Iisraeli
 lapsed paastuma, kotiriided seljas ja mulda pea peal. 

2 Ja Iisraeli sugu lahutas enese kõigist muulastest, astus ette ja
 tunnistas oma patte ning oma vanemate süütegusid. 

3 Siis nad tõusid oma kohal püsti ja lugesid Issanda, oma Jumala
 Seaduse raamatut kolm tundi; ja kolm tundi tunnistasid nad patte
 ning kummardasid Issandat, oma Jumalat. 

4 Ja Jeesua, Baani, Kadmiel, Sebanja, Bunni, Seerebja, Baani ja
 Kenani läksid üles leviitide lavale ja hüüdsid suure häälega Issanda,
 oma Jumala poole. 

5 Ja leviidid Jeesua, Kadmiel, Baani, Hasabneja, Seerebja,
 Hoodija, Sebanja ja Petahja ütlesid: „Tõuske üles ja kiitke Issandat,
 oma Jumalat, igavesest ajast igavesti, ja õnnistage tema aulist nime,
 mis on ülem kui kõik kiitus ja ülistus! 

6 Sina üksi oled Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad
 ja kõik nende väe, maa ja kõik, mis selle peal on, mered ja kõik, mis
 neis on. Sina annad neile kõigile elu ja taevavägi kummardab sind. 

7 Sina, Issand, oled Jumal, kes valis Aabrami ja tõi tema
 kaldealaste Uurist ning pani temale nimeks Aabraham. 

8 Sina leidsid tema südame sinu ees ustava olevat ja sa tegid
 temaga lepingu, et sa annad tema soole kaananlaste, hettide,
 emorlaste, perislaste, jebuuslaste ja girgaaslaste maa. Ja sa pidasid
 oma sõna, sest sina oled õige. 

9 Sina nägid meie vanemate viletsust Egiptuses ja kuulsid nende
 kisendamist Kõrkjamere ääres. 

10 Sina tegid tunnustähti ja imetegusid vaarao ja kõigi tema
 sulaste ja kogu tema maa rahva kallal, sest sa teadsid, et nad nende
 vastu ülbed olid olnud, ja sa tegid enesele nime, nagu see
 tänapäevalgi on. 

11 Sina lõhestasid nende ees mere ja nad läksid kuiva mööda mere
 keskelt läbi; aga nende tagaajajad sa viskasid sügavustesse otsekui
 kivi võimsasse vette. 

12 Sina juhtisid neid pilvesambas päeval ja tulesambas öösel, et
 valgustada neile teed, mida nad pidid käima. 

13 Ja sa tulid alla Siinai mäele ja rääkisid nendega taevast ning
 andsid neile õiged seadlused, tõsised õpetused, head määrused ja
 käsud. 

14 Sina tegid neile teatavaks oma püha hingamispäeva ja sa andsid
 neile käsud, määrused ja Seaduse oma sulase Moosese läbi. 

15 Sina andsid neile taevast leiba, kui neil oli nälg, ja lasksid
 neile kaljust vett voolata, kui neil oli janu. Ja sa käskisid neid
 minna pärima maad, mille sa kätt tõstes olid lubanud neile anda. 

16 Aga nemad, meie vanemad, läksid ülbeks, olid kangekaelsed ega
 kuulnud su käske. 

17 Nad tõrkusid kuulmast ega tuletanud meelde sinu imetegusid, mis
 sa neile olid teinud, vaid olid kangekaelsed ja oma tõrksuses võtsid nad
 pähe oma orjapõlve tagasi minna. Aga sina oled andeksandja Jumal,
 armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest; sina ei
 jätnud neid maha. 

18 Kuigi nad tegid endile valatud vasika ja ütlesid: „See on su
 jumal, kes sind Egiptusest välja tõi!” ja kuigi nad suuri teotusi
 korda saatsid, 

19 ei jätnud sina siiski neid kõrbes maha oma suure
 halastuse pärast. Pilvesammas ei lahkunud neist päeval, juhatamast
 neid teekonnal, ega tulesammas öösel, valgustamast neile teed, mida
 nad käisid. 

20 Sina andsid neile oma hea Vaimu, et neid targaks teha, oma
 mannat sa ei keelanud nende suudele ja andsid neile vett, kui neil
 oli janu. 

21 Nelikümmend aastat toitsid sa neid kõrbes, neil ei puudunud
 midagi, ei kulunud nende riided ega paistetanud jalad. 

22 Ja sa andsid neile kuningriigid ja rahvad ning jagasid need
 jaokaupa: nõnda pärisid nad Siihoni maa, Hesboni kuninga maa, ja
 Oogi, Baasani kuninga maa. 

23 Ja sa tegid nende lapsed paljuks nagu taevatähed ja viisid nad
 maale, mille kohta sa nende vanemaile olid öelnud, et nad lähevad
 seda pärima. 

24 Ja lapsed tulid ning pärisid maa, ja sina alandasid nende ees
 maa elanikud, kaananlased, ja andsid nad nende kätte, nende kuningad
 ja maa rahvad, et nad talitaksid nendega, nagu neile meeldib. 

25 Ja nad vallutasid kindlustatud linnad ja rammusa maa ning
 pärisid kojad, mis olid täis kõike head, suurel hulgal raiutud
 kaevusid, viinamägesid, õlipuid ja viljapuid. Nad sõid, nende kõht
 sai täis, nad läksid lihavaks ja elasid hästi sinu suure headuse
 tõttu.  

26 Ometi olid nad tõrksad ja hakkasid sulle vastu, heitsid sinu
 Seaduse selja taha ja tapsid sinu prohvetid, kes neid manitsesid
 sinu juurde tagasi pöörduma; ja nad saatsid korda suuri teotusi. 

27 Seepärast sa andsid nad nende vaenlaste kätte ja need rõhusid
 neid. Aga sel ajal, kui neil kitsas käes oli, kisendasid nad sinu
 poole ja sina kuulsid taevast ning andsid neile oma suure halastuse
 pärast päästjaid, kes päästsid nad nende vaenlaste käest. 

28 Aga kui nad said hingata, siis nad tegid jälle kurja sinu ees.
 Ja sina jätsid nad nende vaenlaste kätte, et need valitseksid nende
 üle. Aga kui nad jälle sind hüüdsid, siis sa kuulsid taevast ja
 päästsid nad oma halastuse pärast palju kordi. 

29 Ja sa manitsesid neid tagasi pöörduma sinu Seaduse juurde,
 aga nemad olid ülbed ega kuulnud su käske, vaid patustasid su
 seadluste vastu, mida inimene peab täitma, et ellu jääda, ja
 pöörasid tõrksalt selja ning olid kangekaelsed ega kuulnud mitte. 

30 Sa kannatasid nendega palju aastaid ja manitsesid neid oma
 Vaimu läbi oma prohvetite kaudu, aga nad ei pannud seda tähele;
 seepärast sa andsid nad teiste maade rahvaste kätte. 

31 Aga oma suure halastuse pärast ei teinud sa neile lõppu ega
 jätnud neid maha, sest sina oled armuline ja halastaja Jumal! 

32 Ja nüüd, meie Jumal, suur, vägev ja kartustäratav Jumal, kes peab
 lepingut ja osutab heldust: ära pea väheseks kõike seda kannatust,
 mis on tabanud meid, meie kuningaid, meie vürste, meie preestreid,
 meie prohveteid, meie vanemaid ja kogu su rahvast Assuri kuningate
 päevist kuni tänapäevani! 

33 Sina oled õiglane kõiges, mis meie peale on tulnud, sest sina
 oled osutanud ustavust, meie aga oleme olnud õelad. 

34 Jah, meie kuningad, meie vürstid, meie preestrid ja meie
 vanemad ei ole teinud su Seaduse järgi, ei ole tähele pannud su
 käske ja manitsusi, millega sa neid manitsesid. 

35 Nad ei teeninud sind oma kuningriigis, hoolimata sinu
 suurest headusest, mida sa neile osutasid, ja hoolimata avarast ja
 rammusast maast, mille sa neile olid andnud, ega pöördunud oma
 kurjadest tegudest. 

36 Vaata, me oleme nüüd sulased. Maal, mille sa andsid meie
 vanemaile, et nad sööksid selle vilja ja häid asju, vaata, seal me
 oleme sulased. 

37 Selle rikkalik saak läheb neile kuningaile, keda sa meie
 pattude pärast oled pannud meie üle; nemad valitsevad meie ihu ja
 meie karjade üle, nagu neile meeldib, ja meie oleme suures hädas.” 

 «  eelmine  4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12 , 13  järgmine  »