1 Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles:
„Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta
südametunnistusega.”
2 Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle
vastu suud.
3 Siis Paulus ütles temale: „Küll Jumal lööb ka sind, sa
lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse
järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?”
4 Lähedalseisjad aga ütlesid: „Kas sa häbistad Jumala
ülempreestrit?”
5 Siis lausus Paulus: „Ma ei teadnud, vennad, et ta on
ülempreester; on ju kirjutatud:
„Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.””
6 Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa
varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: „Mehed-vennad, mina olen
variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja
surnute ülestõusmise pärast!”
7 Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja
saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks.
8 Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime
ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.
9 Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride
poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: „Meie ei leia midagi
paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga
rääkinud.”
10 Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad
Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et
Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia.
11 Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole
julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda
pead sa tunnistama ka Roomas!”
12 Kui nüüd valgeks läks, heitsid juudid salanõusse ja
vandusid vastastikku, et nad ei söö ega joo, enne kui nad Pauluse
on tapnud.
13 Neid, kes selle vandeseltsi olid loonud, oli rohkem kui
nelikümmend meest.
14 Need läksid nüüd ülempreestrite ja vanemate juurde ja
ütlesid: „Me oleme needes vandunud, et me ei söö, enne
kui me Pauluse oleme tapnud.
15 Andke teie siis koos Suurkohtuga ülempealikule ametlik
avaldus, et ta tooks Pauluse teie ette, nagu tahaksite
tema kohta täpsemalt teada saada. Meie aga
oleme valmis teda hukkama, enne kui ta teieni jõuab.”
16 Pauluse õepoeg sai varitsemisnõust kuulda, läks alla ja
tuli kindlusse ning teatas seda Paulusele.
17 Paulus kutsus siis ühe pealiku enese juurde ja ütles:
„Vii see nooruk ülempealiku ette, sest tal on midagi temale
teatada!”
18 See võttis siis noormehe, viis ülempealiku ette ja
ütles: „Vang Paulus kutsus mu enese juurde ja palus tuua selle
poisi sinu ette, sest tal on midagi sulle rääkida.”
19 Ülempealik aga võttis noormehe käest kinni, viis ta
kõrvale ja küsis temalt nelja silma all: „Mis sul on mulle
teatada?”
20 Tema ütles: „Juudid on leppinud kokku sind paluda, et sa
homme tooksid Pauluse Suurkohtu ette, nagu tahaks see
tema kohta midagi täpsemalt järele pärida.
21 Aga sina ära usu neid, sest teda varitsevad nende seast
enam kui nelikümmend meest, kes on vastastikku vandunud, et nad ei
söö ega joo, enne kui nad on tema hukanud. Nad on juba valmis,
oodates vaid sinu nõusolekut.”
22 Siis laskis ülempealik poisi minema, keelates teda: „Ära
räägi kellelegi, et sa seda mulle teada andsid.”
23 Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikut ning ütles:
„Pange valmis kakssada sõdurit, seitsekümmend ratsanikku ja
kakssada piigimeest Kaisareasse minekuks kolmandal öötunnil.
24 Ja varuge ratsaloomi, et ühe selga panna Paulus ja ta
tervelt maavalitseja Feeliksi ette viia.”
25 Ta kirjutas ka sellise sisuga kirja:
26 „Klaudius Lüüsias tervitab üliaulist maavalitsejat
Feeliksit!
27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja teda oldi
hukkamas, kui ma tulin väesalgaga vahele ja kiskusin ta nende
käest ära, olles teada saanud, et ta on Rooma kodanik.
28 Tahtes aru saada, mis põhjusel nad tema peale kaebavad,
viisin ma ta Suurkohtu ette.
29 Siis ma leidsin, et tema peale kaevatakse nende Seaduse
vaidlusküsimustes, aga ei olnud mingit kaebust, mis oleks väärinud
surma või vangistust.
30 Et aga mulle kanti ette salasepitsusest selle mehe vastu,
siis ma saadan ta otsekohe sinu juurde ning käsin ka
süüdistajatel sinu ees öelda, mis neil on tema vastu.”
31 Selle käsu kohaselt võtsid sõdurid siis Pauluse ja viisid
ta öö varjul Antipatrisesse.
32 Järgmisel päeval pöördusid nad tagasi kindlusse, lastes
ratsanikel temaga edasi minna.
33 Need tulid Kaisareasse, andsid kirja maavalitseja kätte ja
viisid ka Pauluse tema ette.
34 Kui siis maavalitseja oli kirja läbi lugenud ja pärinud,
mis maakonnast ta on, ning saanud teada, et Kiliikiast,
35 ütles ta: „Ma kuulan su üle, kui ka sinu süüdistajad
pärale jõuavad.” Ja ta käskis teda valvata Heroodese peavahis.