1 Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles:
 „Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta
 südametunnistusega.” 
2 Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle
 vastu suud. 
3 Siis Paulus ütles temale: „Küll Jumal lööb ka sind, sa
 lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse
 järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?” 
4 Lähedalseisjad aga ütlesid: „Kas sa häbistad Jumala
 ülempreestrit?” 
5 Siis lausus Paulus: „Ma ei teadnud, vennad, et ta on
 ülempreester; on ju kirjutatud:
 „Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.””
 
  
6 Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa
 varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: „Mehed-vennad, mina olen
 variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja
 surnute ülestõusmise pärast!” 
7 Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja
 saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks. 
8 Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime
 ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki. 
9 Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride
 poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: „Meie ei leia midagi
 paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga
 rääkinud.” 
10 Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad
 Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et
 Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia. 

11 Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole
 julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda
 pead sa tunnistama ka Roomas!” 

12 Kui nüüd valgeks läks, heitsid juudid salanõusse ja
 vandusid vastastikku, et nad ei söö ega joo, enne kui nad Pauluse
 on tapnud. 
13 Neid, kes selle vandeseltsi olid loonud, oli rohkem kui
 nelikümmend meest. 
14 Need läksid nüüd ülempreestrite ja vanemate juurde ja
 ütlesid: „Me oleme needes vandunud, et me ei söö, enne
 kui me Pauluse oleme tapnud. 
15 Andke teie siis koos Suurkohtuga ülempealikule ametlik
 avaldus, et ta tooks Pauluse teie ette, nagu tahaksite
 tema kohta täpsemalt teada saada. Meie aga
 oleme valmis teda hukkama, enne kui ta teieni jõuab.” 

16 Pauluse õepoeg sai varitsemisnõust kuulda, läks alla ja
 tuli kindlusse ning teatas seda Paulusele. 
17 Paulus kutsus siis ühe pealiku enese juurde ja ütles:
 „Vii see nooruk ülempealiku ette, sest tal on midagi temale
 teatada!” 
18 See võttis siis noormehe, viis ülempealiku ette ja
 ütles: „Vang Paulus kutsus mu enese juurde ja palus tuua selle
 poisi sinu ette, sest tal on midagi sulle rääkida.” 
19 Ülempealik aga võttis noormehe käest kinni, viis ta
 kõrvale ja küsis temalt nelja silma all: „Mis sul on mulle
 teatada?” 
20 Tema ütles: „Juudid on leppinud kokku sind paluda, et sa
 homme tooksid Pauluse Suurkohtu ette, nagu tahaks see
 tema kohta midagi täpsemalt järele pärida. 
21 Aga sina ära usu neid, sest teda varitsevad nende seast
 enam kui nelikümmend meest, kes on vastastikku vandunud, et nad ei
 söö ega joo, enne kui nad on tema hukanud. Nad on juba valmis,
 oodates vaid sinu nõusolekut.” 
22 Siis laskis ülempealik poisi minema, keelates teda: „Ära
 räägi kellelegi, et sa seda mulle teada andsid.” 

23 Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikut ning ütles:
 „Pange valmis kakssada sõdurit, seitsekümmend ratsanikku ja
 kakssada piigimeest Kaisareasse minekuks kolmandal öötunnil. 
24 Ja varuge ratsaloomi, et ühe selga panna Paulus ja ta
 tervelt maavalitseja Feeliksi ette viia.” 
25 Ta kirjutas ka sellise sisuga kirja: 
26 „Klaudius Lüüsias tervitab üliaulist maavalitsejat
 Feeliksit! 
27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja teda oldi
 hukkamas, kui ma tulin väesalgaga vahele ja kiskusin ta nende
 käest ära, olles teada saanud, et ta on Rooma kodanik. 
28 Tahtes aru saada, mis põhjusel nad tema peale kaebavad,
 viisin ma ta Suurkohtu ette. 
29 Siis ma leidsin, et tema peale kaevatakse nende Seaduse
 vaidlusküsimustes, aga ei olnud mingit kaebust, mis oleks väärinud
 surma või vangistust. 
30 Et aga mulle kanti ette salasepitsusest selle mehe vastu,
 siis ma saadan ta otsekohe sinu juurde ning käsin ka
 süüdistajatel sinu ees öelda, mis neil on tema vastu.” 

31 Selle käsu kohaselt võtsid sõdurid siis Pauluse ja viisid
 ta öö varjul Antipatrisesse. 
32 Järgmisel päeval pöördusid nad tagasi kindlusse, lastes
 ratsanikel temaga edasi minna. 
33 Need tulid Kaisareasse, andsid kirja maavalitseja kätte ja
 viisid ka Pauluse tema ette. 
34 Kui siis maavalitseja oli kirja läbi lugenud ja pärinud,
 mis maakonnast ta on, ning saanud teada, et Kiliikiast, 
35 ütles ta: „Ma kuulan su üle, kui ka sinu süüdistajad
 pärale jõuavad.” Ja ta käskis teda valvata Heroodese peavahis.