26
Paulus kohtub kuningas Agrippaga

1 Aga Agrippa ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest
 rääkida.” Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest: 

2 „Ma loen end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma võin täna
 sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles
 juudid mind süüdistavad, 

3 sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim
 tundja. Seepärast ma palun sind väga, kuula mind kannatlikult! 

4 Minu elujärge noorusest peale, seda, mis mul algusest
 saadik oma rahva keskel Jeruusalemmas on olnud, teavad kõik
 juudid, 

5 kes mind ammu tunnevad ja võivad tunnistada, kui nad
 seda vaid tahavad, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema
 kildkonna usukommete järgi. 

6 Ja nüüd ma seisan kohtu all lootuse pärast selle
 tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie isadele. 

7 Selle tõotuse täitumist loodavad meie kaksteist
 suguharu, teenides Jumalat raugematult ööd ja päevad. Selle
 lootuse pärast, kuningas, süüdistavadki mind juudid. 

8 Miks teil peetakse uskumatuks, et Jumal surnuid
 üles äratab? 

9 Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean
 kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele. 

10 Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma
 vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin
 saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin
 oma hääle selle poolt. 

11 Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid
 sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka
 välismaa linnades. 

12 Kui ma siis neis asjus läksin Damaskusesse
 ülempreestritelt saadud meelevalla ja eriloaga, 

13 siis keskpäeva ajal tee peal, kuningas, ma nägin päikesest
 säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste
 ümber. 

14 Ja kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält
 mulle ütlevat heebrea keeles: „Saul, Saul, miks sa mind taga
 kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!” 

15 Mina aga ütlesin: „Kes sa oled, isand?” Aga Issand vastas:
 „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. 

16 Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen
 sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige
 selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end
 veel näitan. 

17 Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde
 ma nüüd su läkitan 

18 avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse
 poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad
 saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on
 pühitsetud usu kaudu minusse.” 

19 Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud
 sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu, 

20 vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja
 kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama
 ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid
 tegusid. 

21 Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud
 ja püüdnud tappa. 

22 Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani,
 siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega
 ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud
 tulevikus sündivaist asjust: 

23 et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist
 üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui
 paganaile.” 

24 Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju
 häälega: „Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su
 jampsima pannud!” 

25 Aga Paulus ütles: „Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen
 tõsiseid ja arukaid sõnu. 

26 Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll
 neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole
 tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud. 

27 Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa
 usud!” 

28 Aga Agrippa ütles Paulusele: „Pisut veel, ja sa veenad mu
 koguni kristlaseks!” 

29 Paulus vastas: „Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või
 palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna
 kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende
 ahelateta!” 

30 Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega
 istusid, tõusid siis püsti 

31 ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: „See inimene ei tee
 küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.” 

32 Aga Agrippa lausus Festusele: „Selle inimese oleks võinud
 vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.” 

 «  eelmine  19 , 20 , 21 , 22 , 23 , 24 , 25 , 26 , 27 , 28  järgmine  »