27
Pauluse teekond Rooma

1 Kui oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse, anti Paulus
 ja mõned teised vangid üle keiserliku väesalga pealikule nimega
 Julius. 

2 Me astusime siis Adramüttioni laevale, mis pidi purjetama
 Aasia sadamate kaudu, ja läksime merele. Meiega oli ka makedoonlane
 Aristarhos Tessaloonikast. 

3 Ja teisel päeval me randusime Siidonis. Julius kohtles
 Paulust lahkesti ning andis talle loa minna oma sõprade juurde,
 et need saaksid tema eest hoolitseda. 

4 Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose
 alt mööda, sest tuuled olid vastu. 

5 Ja purjetades üle avamere, mis on Kiliikia ja Pamfüülia
 kohal, me saabusime Lüükia Mürrasse. 

6 Ja kui pealik leidis sealt Aleksandria laeva, mis
 purjetas Itaaliasse, pani ta meid selle pardale. 

7 Aga kui me mitmeid päevi olime vähehaaval edasi purjetanud ja
 vaevaga saanud Knidose kohale, sest tuul ei lasknud meid lähemale,
 siis me purjetasime Kreeta varju Salmoone kohal, 

8 loovisime vaevaga sealt mööda ning saabusime paika,
 mida hüütakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn. 

9 Et aga üsna palju aega oli kulunud ja laevasõit läks juba
 kardetavaks, kuna ka lepituspäev oli möödas, manitses
 Paulus neid: 

10 „Mehed, ma näen, et edasipurjetamine muutub ohtlikuks
 ja võib suurt kahju tuua mitte ainult lastile ja laevale, vaid ka
 meie elule.” 

11 Aga pealik võttis kapteni ja tüürimehe nõu enam kuulda kui
 seda, mida Paulus ütles. 

12 Ja et sadam oli talvitamiseks sobimatu, siis võttis enamik
 nõuks minna sealt merele ja kui võimalik, jõuda talvitama
 Foiniksisse, sellesse Kreeta sadamasse, mis on lahti edelasse ja
 loodesse. 

13 Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end
 eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki
 Kreeta rannikut. 

Torm ja laevahukk

14 Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida
 hüütakse kirdemaruks. 

15 Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam
 käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada. 

16 Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks,
 suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga. 

17 Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja
 vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale,
 heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima. 

18 Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad
 järgmisel päeval osa lasti üle parda. 

19 Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva
 varustuse. 

20 Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti
 ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks
 igasugune lootus pääseda. 

21 Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis
 Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud
 minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te
 oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju. 

22 Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski
 hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev. 

23 Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle
 päralt ma olen ja keda ma ka teenin, 

24 ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja
 vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.” 

25 Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun
 Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud. 

26 Aga me peame jõudma mingile saarele.” 

27 Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria
 merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö
 paiku, et läheneb mingi maa. 

28 Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda;
 kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad
 viisteist sülda vett. 

29 Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva
 ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust. 

30 Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid
 paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast
 ankrut sisse lasta, 

31 ütles Paulus pealikule ja sõduritele: „Kui need ei jää
 laeva, siis te ei pääse!” 

32 Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre
 kukkuda. 

33 Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki
 sööma, üteldes: „Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates
 püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud. 

34 Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on
 tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast
 juuksekarvagi kaotsi!” 

35 Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat
 kõigi ees, murdis ja hakkas sööma. 

36 Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba. 
37 Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus
 hinge. 

38 Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva,
 heites vilja merre. 

39 Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli;
 aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui
 võimalik, laeva ajada. 

40 Nad vabastasid ankrud ja lasksid need
 merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja
 seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole. 

41 Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni.
 Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale,
 ahter purunes aga lainete möllus. 

42 Sõdurid võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist
 ei pääseks ujudes põgenema. 

43 Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda
 nõu täitmast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena
 vette hüpata ja püüda maale jõuda, 

44 ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või
 laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale. 

 «  eelmine  19 , 20 , 21 , 22 , 23 , 24 , 25 , 26 , 27 , 28  järgmine  »