2
Patutunnistus

1 Siis Issand pidas oma sõna, mis oli öeldud meie ja meie
 kohtumõistjate kohta, kes Iisraelile kohut mõistsid, ja meie kuningate
 ja meie vürstide kohta ja Iisraeli ja Juuda meeste kohta. 

2 Kogu taeva all ei ole sündinud seesugust, mida ta laskis sündida
 Jeruusalemmas, just nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, 

3 et pidime sööma üks oma poja ja teine oma tütre liha. 
4 Ta andis nad kõigi kuningriikide alla, mis meil
 ümberkaudu olid, teotamiseks ja põlualuseiks kõigile ümberkaudseile
 rahvaile, kuhu Issand nad oli pillutanud. 

5 Ja nad olid ainult alamad, aga mitte ülemad, sellepärast et me
 tegime pattu Issanda, oma Jumala vastu, sest me ei võtnud kuulda
 tema häält. 

6 Issandal, meie Jumalal, on õigus, meil ja meie vanemail on häbi
 silmis, nõnda nagu see tänapäeval on. 

7 Mida Issand meie kohta on rääkinud, kogu see õnnetus on meie
 peale tulnud. 

8 Me ei ole ka Issanda ees palvetanud, et igaüks pöörduks oma
 kurja südame soovidest. 

9 Sellepärast oli Issand valvas ja saatis selle õnnetuse meie peale,
 sest Issand on õiglane kõigis oma tegudes, mis ta on otsustanud meiega
 teha. 

10 Meie ei võtnud aga kuulda tema häält, et pidime käima Issanda
 seaduste järgi, mis tema meile on andnud. 

Palve

11 Issand, Iisraeli Jumal, sina oled see, kes tõi oma rahva
 Egiptusemaalt välja vägeva käega, tunnustähtede ja imetegudega, suure rammu
 ja ülestõstetud käsivarrega, ja andsid enesele nime, nagu see tänapäevalgi
 on. 

12 Oh Issand, meie Jumal, me oleme pattu teinud, oleme olnud
 jumalakartmatud ja ülekohtused kõigi sinu õigete käskude vastu. 

13 Pöördugu sinu viha meie pealt, sest meid on pisut järele jäänud
 nende rahvaste keskel, kuhu sa meid oled pillutanud! 

14 Kuule, Issand, meie palvet ja anumist ja päästa meid iseenese
 pärast ning lase meid armu leida nende silmis, kes meid on pagendanud, 

15 et kogu maailm saaks teada, et sina oled Issand, meie Jumal, et
 Iisraelile ja tema soole on pandud sinu nimi! 

16 Issand, vaata alla oma pühast eluasemest ja pane meid tähele!
 Pööra, Issand, oma kõrv ja kuule! 

17 Ava, Issand, oma silmad ja vaata! Sest mitte surnud surmavallas,
 kellel hing on rinnast võetud, ei anna Issandale au ja tunnustust, 

18 vaid see hing, kes on väga kurb, käib küürus ja on jõuetu, ja
 äranutetud silmad ning nälgiv hing - need annavad sulle, Issand, au ja
 tunnustust. 

19 Sest mitte meie vanemate ja meie kuningate teenete pärast ei
 heida me oma anumist sinu ette, Issand, meie Jumal. 

20 Sina oled oma viha ja raevu valanud välja ju meie vastu, nõnda
 nagu sa oled rääkinud oma sulaste, prohvetite läbi, öeldes: 

21 „Nõnda ütleb Issand: Painutage oma selga ja teenige Paabeli
 kuningat, siis te jääte elama maale, mille mina teie vanemaile olen
 andnud! 

22 Aga kui te ei kuula Issanda häält, et teenida Paabeli kuningat, 
23 siis ma lõpetan Juuda linnadest ja Jeruusalemmast lusti- ja
 rõõmuhääle, peigmehe hääle ja pruudi hääle, ja kogu maa jääb tühjaks,
 ükski ei ela seal.” 

24 Et me ei ole võtnud kuulda sinu häält, et teenida Paabeli
 kuningat, sellepärast oled sina pidanud oma sõna, mille sa oled ütelnud
 oma sulaste, prohvetite läbi, et meie kuningate ja meie vanemate luud
 võetakse nende asemeist. 

25 Ja vaata, need ongi visatud päeva palavuse ja öö külma kätte.
 Nad surid suurtes piinades, nälja, mõõga ja katku läbi. 

26 Ja sina oled teinud selle koja, mida nimetatakse sinu nimega,
 selliseks, nagu see nüüd on, Iisraeli soo ja Juuda soo kuritöö
 pärast. 

27 Ometi oled sina, Issand, meie Jumal, talitanud meiega kogu oma
 headuse ja kogu oma suure halastuse kohaselt, 

28 nõnda nagu sa rääkisid oma sulase Moosese läbi päeval, mil sa
 teda käskisid üles kirjutada oma Seaduse Iisraeli lastele, öeldes: 

29 „Kui te ei võta kuulda minu häält, tõesti, siis see suur ja
 rohke rahvameri jääb piskuks rahvaste seas, kuhu mina nad pillutan. 

30 Sest ma tean, et nad ei võta mind kuulda, see on ju kangekaelne
 rahvas. Aga nad muudavad meelt oma vangipõlvemaal 

31 ja mõistavad, et mina olen Issand, nende Jumal. Mina annan
 neile südame ja kõrvad, mis kuulevad. 

32 Siis nad kiidavad mind oma vangipõlvemaal ja meenutavad minu
 nime. 

33 Ja nad pöörduvad oma kangekaelsusest ning kuritegudest, sest nad
 meenutavad oma vanemate teed, kes tegid pattu Issanda ees. 

34 Siis ma viin nad tagasi maale, mille ma vandega tõotasin anda
 nende vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile; nad valitsevad
 seda jälle ning ma teen nad rohkearvuliseks ja nad ei saa enam piskuks. 

35 Ma teen nendega igavese lepingu, et mina olen nende Jumal
 ja nemad on minu rahvas, ja ma ei aja enam oma Iisraeli rahvast ära
 maalt, mille ma neile olen andnud.” 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6  järgmine  »