9
Segaabieludest tekkinud probleem

1 Kui see oli korda saadetud, siis astusid mu juurde vürstid,
 öeldes: „Iisraeli rahvas ning preestrid ja leviidid ei ole endid
 eraldanud teiste maade rahvaist ja nende jäledustest - kaananlastest,
 hettidest, perislastest, jebuuslastest, ammonlastest, moabidest,
 egiptlastest ja emorlastest, 

2 sest nad on nende tütreist võtnud naisi enestele ja oma
 poegadele, ja nõnda on püha seeme segunenud teiste maade rahvastega.
 Aga vürstide ja eestseisjate käsi on selles jumalavallatuses esimene
 olnud.”  

3 Kui ma sellest asjaolust kuulsin, siis ma käristasin lõhki oma
 riided ja ülekuue, katkusin oma juukseid ja habet ning istusin
 masendunult.  

4 Ja minu juurde kogunesid kõik, kes kartsid Iisraeli Jumala sõnu
 vangide jumalavallatuse pärast, mina aga istusin masendunult kuni
 õhtuse ohvrini. 

Esra palve

5 Aga õhtuse ohvri ajal tõusin ma oma alandusest; lõhkikäristatud
 riideis ja ülekuues langesin ma põlvili ja sirutasin käed Issanda,
 oma Jumala poole 

6 ning ütlesin: „Mu Jumal! Ma häbenen ja mul on piinlik tõsta oma
 palet sinu poole, mu Jumal! Sest meie pahateod ulatuvad meil üle pea
 ja meie süü on tõusnud taevani. 

7 Oma vanemate päevist kuni tänapäevani oleme me suured süüdlased,
 ja meie pahategude pärast on meid, meie kuningaid ja meie preestreid
 antud teiste maade kuningate kätte, mõõga kätte, vangideks ja
 riisutavaiks, ja meie näod on olnud täis häbi nagu tänagi. 

8 Nüüd on küll üürikeseks silmapilguks Issandalt, meie Jumalalt,
 meile arm osaks saanud, et ta meile on jätnud pääsenuid ja on meile
 andnud vaia oma pühas paigas, et meie Jumal saaks valgustada meie
 silmi ja anda meile pisut elu meie orjuses. 

9 Sest orjad me oleme, aga meie orjuseski ei ole meie Jumal meid
 hüljanud, vaid on oma helduse meie poole pööranud Pärsia kuningate
 ees, et meid elustada meie Jumala koja püstitamiseks ja selle
 varemete ülesehitamiseks, ja et anda meile kaitsemüür Juudamaal ja
 Jeruusalemmas.  

10 Ja nüüd, meie Jumal, mida peaksime selle peale ütlema, et me
 oleme hüljanud sinu käsud, 

11 mis sa andsid oma sulaste, prohvetite läbi, öeldes: Maa, mida
 te lähete pärima, on rüvetatud teiste maade rahvaste jäleduste pärast,
 millega nad selle oma rüveduses on täitnud äärest ääreni. 

12 See on põhjuseks, miks te ei tohi anda oma tütreid nende
 poegadele ega võtta nende tütreid oma poegadele; ja te ei tohi iialgi
 otsida nende õnne ja heaolu, et võiksite saada tugevaks ja süüa maa
 headusest ning jätta see oma lastele igaveseks pärandiks! 

13 Ja pärast kõike seda, mis meie peale on tulnud meie kurjade
 tegude ja meie suure süü tõttu - ometi oled sina, meie Jumal,
 arvestanud meie pahateod vähemaks ja oled meile andnud pääsenuid,
 nagu need -, 

14 kas peaksime jälle tühistama su käsud ja saama langudeks nende
 jäledate rahvastega? Kas sa mitte ei vihastu lõplikult meie peale,
 nõnda et ükski ei jää üle ega pääse? 

15 Issand, Iisraeli Jumal, sina oled õiglane, seetõttu on täna meist
 veel pääsenuid järele jäänud. Vaata, me oleme sinu ees oma süüga,
 kuigi selle tõttu ei võiks ükski seista sinu ees.” 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »