11
Jumala armastus ei luba, et ta oma rahva hävitaks

1 Kui Iisrael oli noor,
 siis ma armastasin teda
 ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.
 

2 Mida rohkem neid kutsuti,
 seda rohkem nad läksid eest ära,
 ohverdasid baalidele
 ja suitsutasid nikerdatud kujudele.
 

3 Mina õpetasin Efraimi käima,
 võtsin nad oma kätele,
 aga nad ei mõistnud,
 et ma tahtsin neid terveks teha.
 

4 Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega,
 armastuse paeltega;
 ma olin neile nagu ikke kergitajaks
 nende kaela pealt;
 ma kummardasin nende juurde
 ja toitsin neid,
 

5 et nad ei peaks tagasi minema Egiptusemaale.
 Aga nüüd peab Assur nende kuningaks olema,
 sest nad on tõrkunud pöördumast.
 

6 Sellepärast peab mõõk tantsima nende linnades,
 lõhkuma nende riivid
 ja neelama nad ära
 nende kavatsuste pärast.
 

7 Minu rahval on kalduvus
 minust ära pöörduda:
 kuigi teda kutsutakse ülespoole,
 ometi ei tõuse neist ükski.
 

8 Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim,
 loovutaksin sinu, Iisrael?
 Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks,
 talitaksin sinuga nagu Seboimiga?
 Mu süda muutub mu sees,
 ühtlasi ärkab mu halastus.
 

9 Ma ei tee teoks oma tulist viha,
 ma ei hävita enam Efraimi,
 sest ma olen Jumal, aga mitte inimene,
 ma olen su keskel Püha, ja ma ei tule põletama.
 

10 Nad hakkavad käima Issanda järel,
 kes möirgab nagu lõvi.
 Kui tema möirgab,
 siis tulevad ta pojad
 värisedes mere poolt.
 

11 Nad tulevad Egiptusest
 värisedes nagu linnud
 ja Assurimaalt
 nagu tuvid.
 Ja mina luban neil elada
 nende oma kodades,
 ütleb Issand.
 

 «  eelmine  5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12 , 13 , 14  järgmine  »