33
Vahimehe kohustus

1 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: 
2 „Inimesepoeg, räägi oma rahva lastega ja ütle neile: Kui ma
 toon mõõga maa kallale, aga maa rahvas on võtnud enese keskelt
 ühe mehe ning on pannud selle enesele vahimeheks - 

3 ja kui see näeb mõõga tulevat maa kallale ja puhub sarve
 ning hoiatab rahvast -, 

4 siis, kui keegi kuuleb sarvehäält, aga ei lase ennast
 hoiatada, tuleb mõõk ja võtab tema ära; tema veri tuleb ta enese
 pea peale: 

5 ta kuulis sarvehäält, aga ei lasknud ennast hoiatada; tema
 veri tuleb ta enese peale. Aga oleks ta lasknud ennast hoiatada,
 siis ta oleks päästnud oma hinge. 

6 Aga kui vahimees näeb mõõga tulevat, aga ei puhu sarve ega
 hoiata rahvast ja mõõk tuleb ning võtab ära nende hulgast ühe
 hinge, siis võetakse see küll ta oma süü pärast, kuid tema verd
 ma nõuan vahimehe käest. 

7 Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole
 vahimeheks. Kui sa kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid
 hoiatama minu poolt. 

8 Kui ma ütlen õelale: Õel, sa pead surema!, sina aga ei
 räägi, et manitseda õelat pöörduma tema teelt, siis see õel küll
 sureb oma süü pärast, kuid tema verd ma küsin sinu käest. 

9 Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt
 pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü
 pärast ja sina oled päästnud oma hinge. 

Issanda tee on õige

10 Ja sina, inimesepoeg, ütle Iisraeli soole: Nõnda te
 räägite ja ütlete: Meie üleastumised ja patud on meie peal ja
 nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama? 

11 Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei
 ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma
 teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest
 miks peaksite surema, Iisraeli sugu! 

12 Ja sina, inimesepoeg, ütle oma rahva lastele: Õige õigus
 ei päästa teda tema üleastumise päeval, ja õela õelus ei pane
 teda komistama päeval, kui ta pöördub oma õelusest; õige ei või
 elada oma õigusest päeval, kui ta pattu teeb. 

13 Kui ma ütlen õigele, et ta tõesti jääb elama, tema aga
 loodab oma õiguse peale ja teeb ülekohut, siis ei peeta meeles
 ühtegi ta õiget tegu, vaid ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta
 tegi.  

14 Ja kui ma ütlen õelale, et ta peab surema, tema aga
 pöördub oma patust ja teeb, mis on kohus ja õige - 

15 kui see õel annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib
 elu seaduste järgi ilma ülekohut tegemata -, siis ta jääb tõesti
 elama, ta ei sure. 

16 Ühtegi ta pattu, mis ta on teinud, ei peeta meeles tema
 vastu: ta on teinud, mis on kohus ja õige, ta jääb tõesti elama. 

17 Ometi ütlevad su rahva lapsed: „Issanda tee ei ole õige!”
 Kuid nende enda tee ei ole õige! 

18 Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ta
 sureb selle pärast. 

19 Ja kui õel pöördub oma õelusest ja teeb, mis on kohus ja
 õige, siis ta jääb selle pärast elama. 

20 Aga teie ütlete veel: „Issanda tee ei ole õige!” Mina
 mõistan kohut igaühe üle teie seast tema teede kohaselt, oh
 Iisraeli sugu.” 

Sõnum Jeruusalemma vallutamisest

21 Ja meie vangipõlve kaheteistkümnendal aastal, kümnenda kuu
 viiendal päeval tuli mu juurde põgenik Jeruusalemmast ja ütles:
 „Linn on vallutatud!” 

22 Aga Issanda käsi oli tulnud mu peale õhtul, enne kui
 põgenik tuli, ja ta oli avanud mu suu, enne kui too jõudis
 hommikul mu juurde. Nõnda avati mu suu ja ma ei olnud enam tumm. 

23 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: 
24 „Inimesepoeg! Need, kes elavad neis laastatud paigus
 Iisraeli maal, räägivad ja ütlevad: „Aabraham oli ainult üksinda
 ja ta päris maa; meid aga on palju, maa on antud meile
 pärandiks.”  

25 Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te sööte
 liha verega, tõstate oma silmad oma ebajumalate poole ja valate
 verd; ja teie peaksite pärima maa? 

26 Te seisate oma mõõga najal, teete jäledust ja rüvetate
 igaüks oma ligimese naist; ja teie peaksite pärima maa? 

27 Ütle neile nii: Nõnda ütleb Issand Jumal: Nii tõesti kui
 ma elan, langevad need, kes on laastatud paigus, mõõga läbi, ja
 need, kes on lagedal väljal, annan ma metsalistele toiduks, ja
 need, kes on varjupaikades ja koobastes, surevad katku. 

28 Ja ma teen maa tühjaks ja lagedaks ning tema kõrgil
 vägevusel on lõpp; Iisraeli mäed jäävad lagedaks ja ükski ei käi
 seal. 

29 Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma teen maa
 tühjaks ja lagedaks kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on
 teinud.  

30 Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust
 seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele
 nõnda: „Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb
 Issandalt!”  

31 Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad
 istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei
 tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende
 järgi ja nende süda ajab taga omakasu. 

32 Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja
 kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee
 nende järgi. 

33 Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis
 saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet.” 

 «  eelmine  28 , 29 , 30 , 31 , 32 , 33 , 34 , 35 , 36 , 37  järgmine  »