11
Soofar süüdistab Iiobit ülekohtus

1 Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
  

2 „Kas peaks see sõnaküllus jääma vastuseta
 või lobisejal olema õigus?
 

3 Kas su vada peaks panema mehed vaikima
 või tohid sa mõnitada,
 ilma et ükski sind häbistaks?
 
 

4 Sest sa ütled: „Mu õpetus on selge
 ja ma olen tema silmis puhas.”
 

5 Kui ometi Jumal räägiks
 ja avaks oma huuled su vastu
 

6 ning ilmutaks sulle tarkuse saladusi,
 mis on mõistusele otsekui imed.
 Siis sa mõistaksid,
 et Jumal su süüst mõndagi unustab.
 

7 Kas sa suudad leida Jumala sügavuse?
 Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?
 

8 Need on kõrgemad kui taevad - mida sina suudad teha?
 Sügavamad kui surmavald - mida sina sellest tead?
 

9 Nende mõõt on pikem kui maa
 ja laiem kui meri.
 

10 Kui tema mööda läheb ja vangistab
 ning kohtu kokku kutsub,
 kes teda siis võiks keelata?
 

11 Sest tema tunneb valelikke inimesi,
 näeb nurjatust ega pane mikski,
 

12 et ka tühipäine mees saab oidu,
 kui inimene sünnib nagu metseesli varss.
 
 

13 Kui sinagi oma südant valmistaksid
 ja sirutaksid oma käed tema poole -
 

14 kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele
 ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse -,
 

15 siis sa võiksid küll häbimärgita
 oma palge üles tõsta,
 võiksid olla kindel
 ega tarvitseks karta.
 

16 Siis sa võiksid unustada vaeva,
 mõelda sellele kui äravoolanud veele.
 

17 Su eluiga saaks kaunimaks kui keskpäev,
 pimedus oleks nagu hommik.
 

18 Siis sa võiksid olla kindel,
 et lootust on.
 Sa tunneksid ennast turvalisena,
 ja saaksid rahulikult magada.
 

19 Sa võiksid maha heita,
 ilma et keegi hirmutaks.
 Ja paljud tuleksid sind meelitama.
 

20 Aga õelate silmad kustuksid,
 neil kaoks pelgupaik
 ja nende lootuseks oleks
 hingeheitmine.”
 

 «  eelmine  6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15  järgmine  »