19
Iiobi kaebused sõprade ees

1 Siis rääkis Iiob ja ütles:
  

2 „Kui kaua te piinate mu hinge
 ja jahvatate mind sõnadega?
 

3 Te mõnitate mind juba kümnendat korda
 häbenematult mulle peale käies.
 

4 Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud,
 siis jääks mu eksimus ainult mulle.
 

5 Kui te tõesti mu ees tahate suurustada
 ja mulle mu alandust ette heita,
 

6 siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud
 ja piiranud mind oma võrguga.
 

7 Vaata, ma kisendan: „Vägivald!”, aga ei saa vastust;
 hüüan appi, aga õigust ei ole.
 

8 Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle,
 ta pani mu radade peale pimeduse.
 

9 Ta riisus minult au
 ja võttis mul krooni peast.
 

10 Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin,
 ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
 

11 Ta süütas oma viha põlema mu vastu
 ja pidas mind oma vaenlaseks.
 

12 Tema väesalgad tulid üheskoos,
 rajasid tee mu juurde
 ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
 

13 Mu vennad hoidis ta minust eemale
 ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
 

14 Mu lähedased jätsid mind maha
 ja mu sõbrad unustasid mind ära.
 

15 Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks -
 ma olen nende silmis otsekui muulane.
 

16 Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta,
 ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
 

17 Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk
 ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
 

18 Poisidki põlgavad mind;
 kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
 

19 Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad,
 ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
 

20 Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge,
 mu kondid tungivad välja nagu hambad.
 

21 Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad,
 sest mind on tabanud Jumala käsi!
 

22 Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal?
 Kas te ei küllastu mu lihast?
 
 

23 Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks,
 et need raamatusse kirjutataks,
 

24 raudsule ja tinaga
 uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
 

25 Sest ma tean, et mu Lunastaja elab,
 ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
 

26 Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud,
 saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
 

27 teda, keda ma ise näen,
 keda näevad mu oma silmad,
 aga mitte mõne võõra.
 Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
 
 

28 Kui te mõtlete: „Me ajame teda taga,
 asja juur leidub temas”,
 

29 siis kartke mõõka,
 sest viha toob mõõka väärt süüteod,
 et te teaksite: kohus on olemas!”
 

 «  eelmine  14 , 15 , 16 , 17 , 18 , 19 , 20 , 21 , 22 , 23  järgmine  »