2
Iiobi vagadus pannakse proovile

1 Ja ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda
 ees, tuli ka saatan nende sekka ja seisis Issanda ees. 

2 Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan
 vastas Issandale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.” 

3 Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu
 sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja
 õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta
 kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda
 ilma põhjuseta hävitama.” 

4 Aga saatan vastas Issandale ning ütles: „Nahk naha vastu,
 ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest. 

5 Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha!
 Kas ta siis õnnistab su palet?” 

6 Ja Issand ütles saatanale: „Vaata, ta on su käes! Säästa
 ainult tema hing!” 

7 Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade
 paisetega jalatallast pealaeni. 

8 Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast
 kaapida; ja ta istus tuha sees. 

9 Siis ta naine ütles temale: „Kas sa veelgi oma vagadusest
 kinni pead? Nea Jumalat ja sure!” 

10 Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised
 räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga
 mitte kurja?” Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega
 pattu.  

11 Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest,
 mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast:
 teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad
 tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda
 trööstima.  

12 Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei
 tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees
 käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast
 tuhka pea peale. 

13 Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse
 ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta
 valu oli väga suur. 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »