17
Jeesuse ülempreesterlik palve

1 Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja
 ütles: „Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg
 kirgastaks sind, 

2 nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et
 ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud. 

3 Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist
 Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. 

4 Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa
 mulle andsid teha, 

5 ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle
 kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures! 

6 Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled
 andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle
 ning nad on pidanud sinu sõna. 

7 Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on
 sinu juurest, 

8 sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud
 neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen
 pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud. 

9 Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid
 nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad. 

10 Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina
 olen kirgastatud nendes. 

11 Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina
 tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid
 mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! 

12 Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes,
 mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud
 neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. 

13 Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas,
 et minu rõõm oleks täielikult neis enestes. 

14 Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid,
 sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. 

15 Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa
 hoiaksid neid kurja eest. 

16 Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. 
17 Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! 
18 Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. 
19 Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid
 pühitsetud tões. 

20 Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes
 nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, 

21 et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et
 nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. 

22 Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud
 mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: 

23 mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et
 maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud
 neid, nii nagu sa oled armastanud mind. 

24 Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid
 minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled
 andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. 

25 Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind
 ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud. 

26 Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et
 armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina
 oleksin nendes.” 

 «  eelmine  12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17 , 18 , 19 , 20 , 21  järgmine  »