2
Maakuulajad läkitatakse uurima Jeerikot

1 Ja Joosua, Nuuni poeg, läkitas salaja Sittimist kaks meest
 maakuulajaiks, öeldes: „Minge vaadake maad ja Jeerikot!” Ja nad
 läksid ning tulid Raahabi-nimelise hoora kotta; ja
 nad jäid sinna. 

2 Aga Jeeriko kuningale räägiti ja öeldi: „Vaata, mehed
 Iisraeli laste hulgast on öösel tulnud siia maad kuulama!” 

3 Ja Jeeriko kuningas läkitas Raahabile ütlema: „Too välja
 need mehed, kes su juurde tulid, kes tulid su kotta, sest nad on
 tulnud läbi uurima kogu maad!” 

4 Aga naine võttis need kaks meest ja peitis ära ning ütles
 nõnda: „Mehed tulid küll minu juurde: ega mina teadnud, kust nad
 pärit olid. 

5 Kui värav pimeduse tulles pidi suletama, siis läksid mehed
 välja. Mina ei tea, kuhu nad läksid. Ajage usinasti neid taga,
 küllap te saate nad kätte!” 

6 Tema aga oli viinud nad üles katusele ja peitnud linavarte
 alla, mis tal katusele olid laotatud. 

7 Siis ajasid mehed neid taga mööda Jordani teed kuni
 koolmeteni; ja kui nende tagaajajad olid välja läinud, suleti värav. 

8 Aga enne kui nad olid magama heitnud, läks Raahab nende juurde
 üles katusele 

9 ja ütles meestele: „Ma tean, et Issand on andnud selle maa
 teile ja et meid on vallanud hirm teie ees, ja teie ees värisevad
 kõik maa elanikud. 

10 Sest me oleme kuulnud, kuidas Issand kuivatas teie eest
 Kõrkjamere vee, kui te Egiptusest lahkusite, ja mida te tegite
 kahe emorlaste kuningaga teisel pool Jordanit, Siihoni ja Oogiga,
 kelle te hävitasite sootuks. 

11 Kui me seda kuulsime, siis läksid meie südamed araks ja
 kelleski pole enam vastupanuvaimu teie ees, sest Issand, teie
 Jumal, on Jumal ülal taevas ja all maa peal. 

12 Ja nüüd vanduge mulle Issanda juures, sest ma olen teile
 head teinud, et ka teie teete head mu isa perele; ja andke mulle
 kindel märk, 

13 et jätate ellu mu isa ja ema, vennad ja õed ja kõik, kes
 neil on, ja päästate meie hinged surmast!” 

14 Ja mehed ütlesid temale: „Me ise sureme teie asemel! Kui
 teie ei tee teatavaks seda meie asja ja Issand annab selle maa
 meile, siis oleme su vastu head ja ustavad.” 

15 Seepeale laskis ta nad läbi akna nööriga alla, sest ta
 koda oli linnamüüri sees ja seetõttu ta elaski linnamüüri sees. 

16 Ja ta ütles neile: „Minge mäestikku, et tagaajajad teid ei
 kohtaks, ja varjake endid seal kolm päeva, kuni tagaajajad
 tagasi tulevad; pärast seda minge oma teed!” 

17 Ja mehed ütlesid temale: „Vandest, mida sa meid oled
 lasknud vanduda, me vabaneme nõnda: 

18 vaata, kui me tuleme maale, siis seo see punasest lõngast
 nöör akna külge, millest sa meid alla lasksid, ja kogu enese
 juurde kotta oma isa, ema, vennad ja kõik oma isa pere! 

19 Igaühe veri, kes siis su koja uksest välja läheb, tulgu tema
 enese pea peale, ja igaühe veri, kes sinuga kojas on, tulgu meie
 pea peale, kui kellegi käsi teda puudutab! 

20 Aga kui sa sellest meie asjast teatad, siis oleme vabad su
 vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda.” 

21 Ja tema vastas: „Olgu nõnda, nagu on teie sõnad!” Ja ta
 saatis nad minema ning nad läksid ära; ja ta sidus punase nööri
 akna külge. 

22 Siis nad läksid ja tulid mäestikku ning jäid sinna kolmeks
 päevaks, kuni tagaajajad olid läinud tagasi; ja tagaajajad
 otsisid neid teel kõikjalt, aga ei leidnud. 

23 Ja need kaks meest, kui nad mäestikust olid alla tulnud,
 pöördusid tagasi ja läksid üle jõe ning tulid Nuuni poja Joosua
 juurde ja jutustasid temale kõik, mis neile oli juhtunud. 

24 Ja nad ütlesid Joosuale: „Tõesti, Issand on andnud meie
 kätte kogu maa, kõik maa elanikud juba värisevad meie ees.” 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »