12
Jeremija küsib ja Issand vastab

1 „Sina jääd õiglaseks, Issand,
 kuigi ma riidlen sinuga.
 Tõesti, ma tahaksin sinuga
 rääkida õigusemõistmisest.
 Miks läheb korda õelate tee?
 Miks kõik petised elavad rahus?
 

2 Sina istutad neid, nad juurduvad,
 nad kasvavad, kannavad isegi vilja.
 Nende suus oled sa ligidal,
 aga nende neerudest kaugel.
 

3 Kuid sina, Issand, tunned mind,
 näed mind ja katsud läbi mu südame,
 missugune see on sinu ees.
 Lahuta nad nagu tapalambad
 ja pühenda veristuspäevaks!
 

4 Kui kaua peab maa leinama
 ja kõigi väljade rohi kuivama?
 Nende kurjuse pärast, kes seal elavad,
 hukkuvad loomad ja linnud,
 sest nad ütlevad:
 „Tema ei näe meie lõppu.””
 
 

5 „Kui sa väsid jalameestega koos joostes,
 kuidas sa võiksid siis võistelda hobustega?
 Rahulikul maal võid sa olla julge,
 aga mida sa teeksid Jordani padrikus?
 

6 Sest isegi su vennad ja su isa pere,
 needki petavad sind,
 needki karjuvad täiest kõrist sulle järele.
 Ära usu neid,
 isegi kui nad sinuga lahkesti räägivad!”
 
 

7 „Ma olen maha jätnud oma koja,
 hüljanud oma pärisosa,
 olen andnud, mis oli mu hingele armas,
 oma vaenlaste kätte.
 

8 Mu pärisosa oli mulle kui lõvi metsas:
 ta möirgas mu peale,
 seepärast ma vihkan teda.
 

9 Mu pärisosa oli mulle kirjuks linnuks,
 mida röövlinnud piiravad.
 Minge, koguge kõik metsloomad,
 tooge nad sööma!
 

10 Hulk karjaseid on hävitanud mu viinamäe,
 on tallanud mu põlluosa,
 nad on teinud mu armsa põllu
 lagedaks kõrbeks.
 

11 Lagedaks on see tehtud,
 lagedana leinab see mu ees.
 Kogu maa on laastatud,
 aga ei ole ühtegi,
 kes võtaks seda südamesse.
 

12 Kõigi kõrbe tühermaade peale
 tulid hävitajad -
 sest Issanda mõõk neelab
 maa äärest ääreni -
 rahu pole kellelgi.
 

13 Nad külvasid nisu,
 aga lõikasid kibuvitsu,
 nad väsitasid endid asjata;
 häbenege oma saaki
 Issanda vihalõõma pärast!”
 
 

14 Nõnda ütleb Issand kõigi mu kurjade naabrite kohta, kes
 puudutavad pärisosa, mille ma oma rahvale Iisraelile olen andnud
 pärida: „Vaata, ma kitkun nad ära nende maalt ja kitkun Juuda
 soo välja nende keskelt. 

15 Aga pärast seda, kui ma olen nad kitkunud, halastan ma
 jälle nende peale ja toon nad tagasi, igaühe ta pärisosale ja
 igaühe ta maale. 

16 Ja kui nad tõesti õpivad ära mu rahva kombed ja hakkavad
 vanduma minu nime juures: Nii tõesti kui Issand elab!, nõnda nagu
 nad õpetasid mu rahvast vanduma Baali juures, siis nad võivad
 edasi elada mu rahva keskel. 

17 Aga kui nad ei kuule, siis ma kitkun selle rahva sootuks
 ära ja saadan hukatusse, ütleb Issand.” 

 «  eelmine  7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15 , 16  järgmine  »