17
Juuda patt ja karistus

1 Juuda patt on kirjutatud raudsulega,
 uurendatud teemanditeravikuga
 nende südamelauasse
 ja nende altarisarvede peale.
 

2 Nõnda nagu nad mäletavad oma lapsi,
 mäletavad nad oma altareid ja viljakustulpi
 haljaste puude juures,
 kõrgetel küngastel.
 

3 Sinu varanduse, kõik su tagavarad,
 su ohvrikünkad mägedel ja väljal annan ma riisutavaiks
 patu pärast kogu su maal.
 

4 Sa pead oma käe lahti laskma
 oma pärisosa küljest,
 mille ma sulle andsin,
 ja ma panen sind teenima
 su vaenlasi maal, mida sa ei tunne;
 sest te olete süüdanud mu vihatule,
 mis jääb igavesti põlema.
 
 

5 Nõnda ütleb Issand:
 Neetud on mees,
 kes loodab inimeste peale,
 kes peab liha oma käsivarreks
 ja kelle süda lahkub Issandast.
 

6 Tema on otsekui kadakas nõmmel,
 mis ei näe head tulemas;
 ta asub kõrbe kivirägas,
 soolasel, elamiskõlbmatul maal.
 

7 Aga õnnistatud on mees,
 kes loodab Issanda peale,
 kelle lootuseks on Issand.
 

8 Tema on otsekui vee äärde istutatud puu,
 mis ajab oma juuri oja kaldal
 ega karda, kui palavus tuleb,
 vaid ta lehed on haljad;
 ja põua-aastal ta ei muretse
 ega lakka vilja kandmast.
 
 

9 Süda on petlikum kui kõik muu
 ja äärmiselt rikutud -
 kes suudab seda mõista?
 

10 Mina, Issand, uurin südant,
 katsun läbi neerud,
 et anda igaühele tema tee kohaselt,
 tema tegude vilja mööda.
 

11 Nagu põldpüü, kes haub,
 mida ta ei ole munenud,
 on see, kes kogub ülekohtuselt rikkust;
 pooles eas peab ta selle jätma
 ja rumalana lõpetab ta oma elu.
 
 

12 Aujärg, kõrge algusest peale,
 on meie pühamu paik.
 

13 Issand, Iisraeli lootus!
 Kõik, kes sinu hülgavad, jäävad häbisse.
 Kes minust taganevad, kirjutatakse põrmu,
 sest nad on jätnud maha
 elava vee allika, Issanda.
 

Jeremija palub Jumalalt abi
14 Tee mind terveks, Issand,
 siis ma saan terveks;
 aita mind,
 siis ma saan abi,
 sest sina oled mu kiitus.
 

15 Vaata, nad ütlevad mulle:
 „Kus on Issanda sõna?
 Mingu see ometi täide!”
 

16 Ma ei ole põiganud järgnemast sulle, karjasele,
 ega ole soovinud õnnetusepäeva.
 Sa tead, et mis mu huultelt on välja tulnud,
 see on sinu palge ees.
 

17 Ära ole mulle hirmutuseks,
 sina, mu varjupaik kurjal ajal!
 

18 Jäägu häbisse mu jälitajad,
 aga mind ära lase jääda häbisse;
 tundku nad hirmu,
 aga mind ära lase hirmu tunda;
 too nende peale õnnetusepäev
 ja purusta nad kahekordselt!
 

Hingamispäeva peetagu käsu kohaselt

19 Issand ütles mulle nõnda: Mine ja seisa rahva poegade
 väravas, millest Juuda kuningad käivad sisse ja välja, ja kõigis
 Jeruusalemma väravais, 

20 ja ütle neile: Kuulge Issanda sõna, Juuda kuningad ja kogu
 Juuda ja kõik Jeruusalemma elanikud, kes tulete sisse neist
 väravaist!  

21 Issand ütleb nõnda: Vaadake, et te ei
 kanna hingamispäeval koormat ega too seda sisse Jeruusalemma
 väravaist!  

22 Ärge viige hingamispäeval koormat välja oma kodadest ja
 ärge tehke ühtegi tööd, vaid pühitsege hingamispäeva nõnda, nagu
 ma olen käskinud teie vanemaid! 

23 Nemad aga ei kuulanud ega pööranud oma kõrva, vaid tegid
 oma kaela kangeks, et mitte kuulda ja õpetust võtta. 

24 Aga kui te tõesti kuulate mind, ütleb Issand, ega too
 hingamispäeval koormat sisse selle linna väravaist, vaid
 pühitsete hingamispäeva ega tee ühtegi tööd,  

25 siis tulevad selle linna väravaist sisse kuningad ja
 vürstid, kes istuvad Taaveti aujärjele, sõites vankreis ja
 hobuste seljas, nemad ja nende vürstid, Juuda mehed ja
 Jeruusalemma elanikud, ja selles linnas elatakse igavesti. 

26 Ja Juuda linnadest ja Jeruusalemma ümbrusest, Benjamini
 maalt, madalmaalt, mäestikust ja Lõunamaalt tulevad põletus-,
 tapa- ja roaohvrite ning viiruki toojad, tänuohvri
 toojad Issanda kotta. 

27 Aga kui te ei võta mind kuulda, et te peate pühitsema
 hingamispäeva ja et te ei tohi kanda koormat ega tulla
 hingamispäeval sisse Jeruusalemma väravaist, siis ma süütan
 selle väravais tule, mis neelab Jeruusalemma paleed ega kustu. 

 «  eelmine  12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17 , 18 , 19 , 20 , 21  järgmine  »