20
Jeremija sajatab oma vangistajat

1 Kui preester Pashur, Immeri poeg, kes oli Issanda koja
 kõrgeim ülevaataja, kuulis Jeremijat prohvetlikult rääkivat neid
 sõnu, 

2 siis lõi Pashur prohvet Jeremijat ja pani tema jalapakku,
 mis oli Issanda koja juures Benjamini Ülaväravas. 

3 Kui Pashur järgmisel päeval vabastas Jeremija jalapakust,
 ütles Jeremija temale: „Issand ei nimeta sind Pashuriks, vaid
 „Hirm kõikjal”. 

4 Sest Issand ütleb nõnda: Vaata, ma panen su hirmuks sulle
 enesele ja kõigile su sõpradele: need langevad oma vaenlaste
 mõõga läbi sinu silmade nähes. Ja ma annan kogu Juuda Paabeli
 kuninga kätte ning tema viib nad Paabelisse vangi ja lööb nad
 mõõgaga maha. 

5 Ja ma annan ära kõik selle linna vara, kõik ta töötulu ja
 kõik ta kallid asjad; kõik Juuda kuningate varandused annan ma
 nende vaenlaste kätte: nad riisuvad neid, võtavad kaasa ja
 viivad Paabelisse. 

6 Ja sina, Pashur, ja kõik, kes elavad su kojas, lähete vangi
 ja sind viiakse Paabelisse: seal sa sured ja sinna sind maetakse,
 sind ja kõiki su sõpru, kellele sa oled prohvetlikult kuulutanud
 valet. 

Jeremija halin
7 Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand,
 ja ma olen pettunud;
 sa oled minust tugevam ja võitsid.
 Ma olen iga päev olnud naeruks,
 kõik pilkavad mind.
 

8 Sest iga kord, kui ma räägin,
 pean ma kisendama.
 Ma hüüan: „Vägivald ja rüüstamine!”
 Sest Issanda sõna on saanud mulle
 igapäevaseks teotuseks ja pilkeks.
 

9 Aga kui ma mõtlesin:
 Ma ei taha enam mõelda tema peale
 ega rääkida tema nimel,
 siis oli mu südames nagu põletav tuli,
 suletud mu luudesse-liikmetesse.
 Ma nägin vaeva, et seda taluda,
 aga ma ei suutnud.
 

10 Sest ma olen kuulnud paljude laimu,
 ähvardust kõikjal:
 „Andke üles! Anname ta üles!”
 Kõik mu sõbrad luuravad mu vääratust:
 Vahest ta laseb ennast tüssata,
 et saaksime teda võita
 ja temale kätte tasuda.
 

11 Aga Issand on minuga
 otsekui võimas kangelane;
 seepärast komistavad mu jälitajad
 ega suuda midagi.
 Nad jäävad suurde häbisse,
 sest neil ei ole tulemust.
 See on igavene häbi,
 mida ei unustata.
 

12 Vägede Issand,
 kes sa katsud õige läbi,
 kes sa näed neerusid ja südant,
 lase mind näha,
 et sa neile kätte tasud,
 sest ma olen sinule avaldanud
 oma riiuasja.
 
 

13 Laulge Issandale,
 kiitke Issandat,
 sest tema päästab vaese hinge
 kurjategijate käest!
 

14 Neetud olgu päev,
 mil ma sündisin;
 päev, mil ema mu sünnitas,
 jäägu õnnistuseta!
 

15 Neetud olgu mees,
 kes tõi mu isale sõnumi,
 öeldes: „Sulle sündis poeglaps!”
 ja teda väga rõõmustas.
 

16 Selle mehe käsi käigu nagu linnadel,
 mis Issand kahetsemata segi paiskas.
 Kuulgu ta hädahüüdu hommikul
 ja sõjakisa keskpäeval,
 

17 et ta mind ei surmanud emaihus,
 et mu ema oleks olnud mulle hauaks
 ja ta üsk oleks jäänud igavesti rasedaks.
 

18 Mispärast ma olen välja tulnud emaihust
 nägema vaeva ja muret,
 nõnda et mu päevad lõpevad häbis?”
 

 «  eelmine  15 , 16 , 17 , 18 , 19 , 20 , 21 , 22 , 23 , 24  järgmine  »