1 Sõna, mis Jeremijale tuli kogu Juuda rahva kohta Juuda
kuninga Joojakimi, Joosija poja neljandal aastal, see on Paabeli
kuninga Nebukadnetsari esimesel aastal,
2 mis prohvet Jeremija rääkis kogu Juuda rahva ja kõigi
Jeruusalemma elanike kohta, öeldes:
3 „Juuda kuninga Joosija, Aamoni poja kolmeteistkümnendast
aastast alates kuni tänase päevani, nende kahekümne kolme aasta
jooksul on mulle tulnud Issanda sõna ja ma olen teile rääkinud
ja rääkinud, aga teie ei ole kuulanud.
4 Ja Issand on läkitanud teie juurde kõik oma sulased
prohvetid, on läkitanud lakkamatult, aga teie ei ole kuulanud
ega ole pööranud oma kõrva kuulma,
5 kui ta ütles: Pöördugu ometi igaüks oma kurjalt teelt ja
oma kurjadest tegudest, siis te jääte elama maale, mille Issand
on andnud teile ja teie vanemaile muistsest ajast igavesti!
6 Ja ärge käige teiste jumalate järel neid teenides ja
kummardades, ja ärge pahandage mind oma kätetööga, siis ma ei tee
teile kurja!
7 Aga teie ei kuulanud mind, ütleb Issand, vaid pahandasite
mind oma kätetööga õnnetuseks teile enestele.
8 Seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Kuna te ei võtnud
kuulda mu sõnu,
9 vaata, siis ma toon kõik põhjamaa suguvõsad, ütleb Issand,
ja läkitan käsu Paabeli kuningale Nebukadnetsarile, oma
sulasele, ja toon nemad selle maa ja ta elanike vastu, ja kõigi
nende ümberkaudsete rahvaste vastu. Ja ma hävitan nad ning teen
nad jubeduseks ja pilkealuseks ning igavesteks
varemeteks.
10 Ja ma kaotan nende keskelt lustihääle ja rõõmuhääle,
peigmehe hääle ja pruudi hääle, käsikivi mürina ja lambivalguse.
11 Kogu see maa muutub varemeiks, õudseks, ja need rahvad
orjavad Paabeli kuningat seitsekümmend aastat.
12 Aga kui seitsekümmend aastat täis saab, siis ma nuhtlen
Paabeli kuningat ja seda rahvast, ütleb Issand, nende süüteo
pärast, ja kaldealaste maad, tehes selle igavesti lagedaks.
13 Ma lasen täide minna kõik oma sõnad, mis ma olen rääkinud
selle maa kohta, kõik, mis on kirjutatud sellesse raamatusse, kõik,
mis Jeremija on prohvetlikult kuulutanud kõigi rahvaste kohta.
14 Sest ka nemad peavad orjama paljusid rahvaid ja suuri
kuningaid, ja ma tasun neile nende tegude ja kätetöö järgi!
15 Sest Issand, Iisraeli Jumal, ütles mulle nõnda: Võta see
vihaveini karikas minu käest ja jooda sellega kõiki rahvaid,
kelle juurde ma sind läkitan,
16 et nad jooksid ja tuiguksid ning hulluksid mõõga ees,
mille ma läkitan nende sekka!
17 Ja ma võtsin karika Issanda käest ning jootsin kõiki
rahvaid, kelle juurde Issand mind läkitas:
18 Jeruusalemma ja Juuda linnu, selle kuningaid ja vürste, et
teha nad varemeiks, jubeduseks, pilkealuseks ja
needuseks, nagu see tänapäeval on;
19 vaaraod, Egiptuse kuningat, ja tema sulaseid ja vürste ja
kogu ta rahvast;
20 ja kõike segarahvast ja kõiki Uusimaa kuningaid ja kõiki
vilistite maa kuningaid ja Askeloni, Assat, Ekroni, ja neid, kes on
Asdodis alles jäänud;
21 Edomit, Moabit ja ammonlasi;
22 ja kõiki Tüürose kuningaid ja kõiki Siidoni kuningaid ja
saarte kuningaid teiselt poolt merd;
23 ja Dedanit, Teemat, Buusi ja kõiki, kellel on pügatud
oimud;
24 ja kõiki Araabia kuningaid ja kõiki kõrbes elava segarahva
kuningaid;
25 ja kõiki Simri kuningaid, kõiki Eelami kuningaid ja kõiki
Meedia kuningaid;
26 ja kõiki põhjamaa kuningaid ligidalt ja kaugelt üksteise
järel, ja kõiki maailma kuningriike, mis maa peal on. Ja nende
järel peab jooma Seesaki kuningas.
27 Ja ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal:
Jooge ja joobuge, oksendage ja langege maha ja ärge tõuske enam
mõõga ees, mille ma läkitan teie sekka!
28 Aga kui nad tõrguvad karikat joomiseks su käest vastu
võtmast, siis ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand: Te peate
jooma!
29 Sest vaata, linnast, millele on pandud minu nimi,
alustan ma õnnetuse toomist, ja teie peaksite jääma hoopis
karistamata! Te ei jää karistamata, sest mina kutsun mõõga
kõigi maa elanike kallale, ütleb vägede Issand!
30 Aga sina kuuluta neile prohvetlikult kõik need sõnad ja
ütle neile:
Issand müristab kõrgusest
ja toob oma pühast eluasemest
kuuldavale oma hääle.
Ta müristab võimsasti oma karjamaa kohal,
kõigi maa elanike vastu kostab
otsekui viinamarjatallajate hüüd.
31 Mürin jõuab maailma ääreni,
sest Issandal on rahvastega riid,
ta käib kohut kõigiga:
ta annab õelad mõõga kätte,
ütleb Issand.
32 Nõnda ütleb vägede Issand:
Vaata, õnnetus käib rahvast rahvani
ja suur torm tõuseb maa viimastest äärtest.
33 Ja sel päeval on Issanda mahalööduid
maa äärest ääreni.
Neid ei leinata
ja neid ei koristata ega maeta,
nad jäävad maa peale sõnnikuks.
34 Ulguge, karjased, ja kisendage,
püherdage, karja isandad,
sest päevad on täis,
et teid tappa ja pillutada,
ja te langete nagu hinnaline astja!
35 Siis kaob karjastel varjupaik
ja karja isandail pakkupääs.
36 Kuule! Karjaste hädakisa
ja karja isandate hala!
Sest Issand laastab nende karjamaad
37 ja vaiksed vainud muutuvad elutuks
Issanda vihalõõma ees.
38 Otsekui oleks noor lõvi
jätnud oma padriku:
sest nende maa muutub õudseks
hävitaja mõõga ja tema vihalõõma ees.”