34
Jeremija hoiatab kuningas Sidkijat

1 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kui Paabeli kuningas
 Nebukadnetsar ja kogu ta sõjavägi, kõik maa kuningriigid, mille
 üle tema käsi valitses, ja kõik rahvad sõdisid Jeruusalemma ja
 kõigi selle linnade vastu; ta ütles: 

2 „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mine ja räägi Juuda
 kuninga Sidkijaga ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma
 annan selle linna Paabeli kuninga kätte ja tema põletab selle
 tulega maha.  

3 Ka sina ei pääse tema käest, sest sind võetakse tõesti
 kinni ja antakse tema kätte; sina saad Paabeli kuningat näha
 silmast silma ja tema räägib sinuga suust suhu ning sa lähed
 Paabelisse.  

4 Kummatigi kuule Issanda sõna, Sidkija, Juuda kuningas!
 Nõnda ütleb Issand sinu kohta: Sa ei sure mõõga läbi! 

5 Sa sured rahus! Ja nõnda nagu su isade, endiste kuningate,
 kes enne sind on olnud, auks põletati koolnusuitsutusi, nõnda
 põletatakse sinugi auks, ja sõnadega „Oh isand!” leinatakse
 ka sind! Sest mina ise olen öelnud selle sõna, ütleb Issand.” 

6 Ja prohvet Jeremija rääkis Juuda kuningale Sidkijale kõik
 need sõnad Jeruusalemmas, 

7 kui Paabeli kuninga sõjavägi sõdis Jeruusalemma ja kõigi
 järelejäänud Juuda linnade vastu, Laakise ja Aseka vastu, sest
 need olid Juuda linnadest, kindlustatud linnadest, järele
 jäänud.  

Vabastusseaduse raske rikkumine

8 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt pärast seda, kui
 kuningas Sidkija oli teinud lepingu kogu Jeruusalemmas oleva
 rahvaga, et kuulutada neile vabastust: 

9 igaüks pidi vabastama oma sulase ja teenija, heebrealase
 ja heebrealanna, et keegi ei orjaks juuti, oma venda. 

10 Ja kõik vürstid ja kogu rahvas, kes olid astunud
 lepingusse, kuulsid, et igaühel tuleb vabastada oma sulane ja
 teenija, et neid ei tohi enam orjastada; nad kuulasid sõna ja
 vabastasid need. 

11 Aga hiljem nad taganesid ja võtsid tagasi sulased ja
 teenijad, keda nad olid vabastanud, ja sundisid neid taas
 sulaseiks ja teenijaiks. 

12 Siis tuli Issandalt Jeremijale Issanda sõna; ta ütles: 
13 „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina tegin teie
 vanematega lepingu päeval, kui ma tõin nad ära Egiptusemaalt,
 orjusekojast, öeldes: 

14 Igal seitsmendal aastal vabastagu igaüks oma heebrealasest
 vend, kes enese sulle on müünud; kui ta sind on teeninud kuus
 aastat, siis lase ta enese juurest vabaks; aga teie vanemad ei
 kuulanud mind ega pööranud oma kõrva. 

15 Teie olete küll äsja pöördunud ja teinud, mis minu silmis
 õige on, kuulutades igaüks oma ligimesele vabastust, ja olete
 teinud lepingu mu palge ees kojas, millele on pandud minu nimi. 

16 Aga te olete jälle taganenud ja teotanud mu nime: olete
 võtnud tagasi igaüks oma sulase ja teenija, keda te olite
 vabastanud nende soovi kohaselt, ja olete neid sundinud olema
 teile sulaseiks ja teenijaiks. 

17 Seepärast ütleb Issand nõnda: Te ei ole kuulanud mind, et
 oleksite kuulutanud vabastust igaüks oma vennale ja ligimesele;
 vaata, mina kuulutan teile vabastust, ütleb Issand, mõõga, katku
 ja nälja läbi ja panen teid hirmutuseks kõigile kuningriikidele
 maa peal. 

18 Ja mehed, kes rikkusid mu lepingut, kes ei pidanud selle
 lepingu sõnu, mille nad tegid minu ees, ma teen vasikaks, kelle
 nad raiusid pooleks ja kelle tükkide vahelt nad käisid läbi - 

19 Juuda vürstid ja Jeruusalemma vürstid, hoovkondlased ja
 preestrid ja kogu maa rahva, kes käisid läbi vasika tükkide
 vahelt -, 

20 ja ma annan nad nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes
 püüavad nende hinge; ja nende surnukehad jäävad taeva
 lindude ja maa loomade roaks. 

21 Ka Juuda kuninga Sidkija ja tema vürstid annan ma nende
 vaenlaste kätte ja nende kätte, kes püüavad nende hinge, ja
 Paabeli kuninga sõjaväe kätte, kes teie kallalt on ära läinud. 

22 Vaata, ma käsin, ütleb Issand, ja toon nad tagasi selle
 linna kallale; nad sõdivad selle vastu, vallutavad selle ja
 põletavad tulega maha; ja ma teen Juuda linnad lagedaks, kus ükski ei
 ela.” 

 «  eelmine  29 , 30 , 31 , 32 , 33 , 34 , 35 , 36 , 37 , 38  järgmine  »