8
Issandast taganenud Juuda karistus

1 Sel ajal, ütleb Issand, võetakse Juuda kuningate luud ja
 tema vürstide luud, preestrite luud ja prohvetite luud ja
 Jeruusalemma elanike luud nende haudadest välja 

2 ja laotatakse päikese ja kuu ja kogu taevaväe ette, mida
 nad armastasid ja mida nad teenisid, mille järel nad käisid ja
 mille poole nad pöördusid ja mida nad kummardasid; neid ei
 korjata enam kokku ega maeta, need jäävad maa peale sõnnikuks. 

3 Ja surm on elust eelistatum kogu sellele jäägile, kes
 sellest halvast suguvõsast järele jääb kõigis paigus, kuhu ma
 pillutan nende jäägi, ütleb vägede Issand. 

Süütegu ja karistus
4 Ja ütle neile:
 Nõnda ütleb Issand:
 Eks langenu taha üles tõusta?
 Eks eksinu taha pöörduda tagasi?
 

5 Mispärast jääb see rahvas,
 Jeruusalemm, igavesti eksinuks?
 Nad hoiavad pettusest kinni,
 nad tõrguvad pöördumast.
 

6 Ma olen tähele pannud ja kuulnud:
 nad ei räägi õigust.
 Keegi neist ei kahetse oma kurjust,
 et ta mõtleks: „Mis ma olen teinud!”
 Igaüks jookseb kiiresti oma teed
 nagu kihutav hobune lahingus.
 

7 Isegi toonekurg taeva all
 teab oma seatud aega,
 turteltuvi, pääsuke ja rästas
 peavad kinni oma tulemisajast,
 aga minu rahvas ei tunne
 Issanda Seadust.
 
 

8 Kuidas te võite öelda:
 „Me oleme targad
 ja meil on Issanda Seadus”?
 Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg
 on teinud selle valeks.
 

9 Targad jäävad häbisse,
 nad ehmuvad ja nad tabatakse.
 Vaata, nad on põlanud Issanda sõna -
 mis tarkust võib neil olla?
 

10 Sellepärast ma annan
 nende naised teistele,
 nende põllud vallutajaile.
 Sest kõik,
 niihästi väikesed kui suured,
 ahnitsevad kasu;
 kõik,
 niihästi prohvetid kui preestrid,
 petavad.
 

11 Ja mu rahva, mu tütre vigastust
 ravivad nad pinnapealselt,
 öeldes: „Rahu, rahu!”,
 kuigi rahu ei ole.
 

12 Kas nad häbenevad,
 et nad on teinud jäledust?
 Ei, nad ei häbene sugugi
 ega tunne piinlikkust.
 Seepärast nad langevad
 langejate hulgas,
 oma karistusajal nad komistavad,
 ütleb Issand.
 

13 Ma nopin nad ära sootuks,
 ütleb Issand.
 Ei jää viinamarju viinapuule
 ega viigimarju viigipuule
 ja lehed närtsivad.
 Ja mis ma neile olen andnud,
 läheb neist mööda.
 
 

14 „Miks me siin istume?
 Kogunegem ja mingem kindlustatud linnadesse
 ning vaikigem seal,
 sest Issand, meie Jumal,
 teeb meid vaikseks
 ja joodab mürgiveega,
 sest me oleme pattu teinud
 Issanda vastu.”
 

15 Oodatakse rahu, aga head ei ole,
 paranemisaega, aga vaata, on kohkumus.
 

16 Daanist kuuldakse tema hobuste nooskamist,
 tema täkkude hirnumisest väriseb kogu maa.
 Nad tulevad ja söövad maa koos kõigega,
 linna ja selle elanikud.
 

17 Sest vaata, ma läkitan teie sekka madusid,
 mürkmadusid, kellesse ei mõju lausumine,
 ja need salvavad teid, ütleb Issand.
 

Prohveti nutulaul
18 Mu mure murrab mind,
 mu süda on haige!
 

19 Vaata, mu tütre, mu rahva appihüüd
 kaugelt maalt:
 „Kas Issand ei ole Siionis
 või ei ole seal selle kuningas?”
 Miks nad mind on ärritanud
 oma nikerdatud kujudega,
 võõraste ebajumalatega?
 

20 „Lõikus on lõppenud,
 suvi on möödas,
 aga meid ei ole päästetud!”
 

21 Oma rahva, mu tütre vigastuse pärast
 olen ma murdunud;
 ma olen kurb,
 mind on haaranud hirm.
 

22 Kas Gileadis ei ole palsamit
 või ei ole seal ravijat?
 Miks ei ole mu tütar, mu rahvas,
 siis terveks saanud?
 

23 Kes annaks, et mu peas oleks vett
 ja mu silmad oleksid pisarate allikad?
 Siis ma nutaksin päevad ja ööd
 oma tütre, oma rahva mahalöödute pärast.
 
 

 «  eelmine  3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12  järgmine  »