31
Egiptus on võimetu abistama

1 Häda neile,
 kes lähevad Egiptusesse abi saama
 ja otsivad tuge hobustest
 ning loodavad sõjavankrite peale,
 sellepärast et neid on palju,
 ja ratsanike peale,
 sellepärast et nende hulk on väga suur,
 aga ei vaata Iisraeli Püha poole
 ega küsi nõu Issandalt!
 

2 Kuid temagi on tark
 ja laseb tulla õnnetuse
 ega võta tagasi oma sõnu,
 vaid tõuseb kurjategijate soo vastu
 ja nende abi vastu,
 kes teevad nurjatust.
 

3 Sest egiptlased on inimesed,
 aga mitte Jumal,
 ja nende hobused on liha,
 aga mitte vaim.
 Kui Issand sirutab käe,
 siis komistab aitaja
 ja langeb aidatav
 ja nad kõik hukkuvad üheskoos.
 
 

4 Sest Issand on mulle öelnud nõnda:
 Otsekui lõvi või noor lõvi,
 kes uriseb oma saagi kallal
 ja kelle vastu on kokku kutsutud
 karjaste jõuk,
 ei kohku nende hüüdeist
 ega lömita nende kisa pärast,
 nõnda astub alla vägede Issand
 sõdima Siioni mäel ja künkal.
 

5 Nagu linnud laotavad oma tiivad laiali,
 nõnda kaitseb vägede Issand Jeruusalemma,
 kaitseb ja päästab,
 säästab ja vabastab.
 
 
 

6 Pöörduge tagasi tema juurde, kellest te olete taganenud nii
 kaugele, Iisraeli lapsed! 

7 Sest sel päeval viskab igaüks ära oma hõbedased ja kuldsed
 ebajumalad, mis teie käed on teinud teile patuks.
  

8 Ja Assur langeb, aga mitte mehe mõõga läbi,
 mitte inimese mõõk ei hävita teda.
 Ta peab põgenema mõõga eest
 ja ta noored mehed saavad orjadeks.
 

9 Tema kalju hääbub hirmu pärast
 ja ta vürstid ehmuvad võitluslipu ees,
 ütleb Issand,
 kellel on tuli Siionis
 ja põletusahi Jeruusalemmas.
 

 «  eelmine  26 , 27 , 28 , 29 , 30 , 31 , 32 , 33 , 34 , 35  järgmine  »