51
Troostisõnad Siionile

1 Kuulge mind,
 õigluse nõudjad,
 Issanda otsijad!
 Vaadake kaljut,
 mille küljest te olete raiutud,
 ja kaevuauku,
 kust olete välja kaevatud.
 

2 Vaadake Aabrahami, oma isa,
 ja Saarat, kes teid sünnitas.
 Kui ta alles üksi oli,
 kutsusin ma tema
 ja ma õnnistasin teda
 ning tegin ta paljuks.
 

3 Sest Issand trööstib Siionit,
 trööstib kõiki selle varemeid;
 ta teeb selle kõrbe otsekui Eedeniks
 ja lagendikud Issanda rohuaia sarnaseks.
 Seal on lusti ja rõõmu,
 tänulaulu ja pillihäält.
 
 

4 Pane mind tähele, mu rahvas,
 mu hõimud, kuulake mind!
 Sest minult lähtub Seadus
 ja mu õigus rahvaile valguseks.
 

5 Äkitselt ligineb mu õiglus,
 ilmub mu pääste
 ja mu käsivarred
 mõistavad rahvaile kohut:
 mind ootavad saared
 ja loodavad mu käsivarre peale.
 
 

6 Tõstke oma silmad taeva poole
 ja vaadake alla maa peale;
 sest taevad haihtuvad kui suits
 ja maa kulub nagu kuub,
 selle elanikud surevad otsekui sääsed.
 Aga minu pääste jääb igavesti
 ja minu õiglus ei lõpe.
 

7 Kuulge mind, õigusetundjad,
 rahvas, kelle südames on mu Seadus!
 Ärge kartke inimeste laimu
 ja ärge ehmuge nende sõimust!
 

8 Sest neid sööb riidekoi nagu riiet,
 neid sööb villakoi nagu villa.
 Aga minu õiglus jääb igavesti
 ja mu pääste põlvest põlve.
 
 

9 Ärka, ärka,
 ehi ennast jõuga,
 Issanda käsivars!
 Ärka nagu muistseil päevil,
 endiste põlvede ajal!
 Eks olnud sina see,
 kes purustas Rahabi,
 kes torkas läbi merelohe?
 

10 Eks olnud sina see,
 kes kuivatas mere,
 suure sügavuse veed,
 kes tegi teeks meresügavikud,
 lunastatuile läbitavaks?
 

11 Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi
 ning tulevad Siionisse hõisates.
 Nende pea kohal on igavene rõõm,
 rõõm ja ilutsemine valdavad neid,
 aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.
 

12 Mina, mina olen see,
 kes teid trööstib!
 Kes oled sina,
 et sa kardad
 surelikke inimesi,
 inimlapsi,
 kes on nagu rohi,
 

13 ja unustad Issanda,
 kes sind on teinud,
 kes on laotanud taeva
 ja rajanud maa,
 ja värised alati, iga päev,
 rõhuja viha ees,
 kui ta valmistub hävitama?
 Aga kus on nüüd rõhuja viha?
 

14 Varsti vabastatakse aheldatu:
 ta ei sure vangiauku,
 tema leib ei lõpe.
 

15 Sest mina olen Issand, su Jumal,
 kes liigutab merd
 ja paneb lained kohisema,
 kelle nimi on vägede Issand.
 

16 Ja ma panin oma sõnad sulle suhu,
 ma peitsin sind oma käe varju alla,
 et võlvida taevas ja rajada maa,
 ja et öelda Siionile:
 „Sina oled mu rahvas.”
 
 

17 Ärka, ärka, tõuse üles, Jeruusalemm,
 kes oled joonud Issanda käest
 tema viha karika,
 oled joonud tilgatuks
 uimastuse peekri!
 

18 Ei olnud tal talutajat
 ühestki oma sünnitatud lapsest,
 ega haaranud tal käest kinni
 mitte ükski tema kasvatatud laps.
 

19 Need kaks paari said sulle osaks -
 kes tunneb sulle kaasa? -
 rüüstamine ja hävitus, nälg ja mõõk -
 kes olen mina, et sind trööstiksin?
 

20 Igal tänavanurgal lamasid
 su lapsed oimetult,
 otsekui metskitsed püügivõrgus,
 löödud Issanda vihast,
 su Jumala sõitlusest.
 

21 Seepärast kuule ometi seda,
 sa vilets,
 kes oled joobnud,
 aga mitte veinist:
 

22 nõnda ütleb su Issand,
 Issand, su Jumal,
 kes riidleb oma rahva eest:
 Vaata, ma võtan su käest
 uimastuse karika,
 oma viha peekri -
 seda ei ole sul enam vaja juua.
 

23 Ja ma annan selle kätte su piinajaile,
 kes ütlesid sulle:
 „Kummarda, et saaksime sinust üle käia!”
 Sa andsidki oma selja maaks
 ja käijatele tänavaks.
 

 «  eelmine  46 , 47 , 48 , 49 , 50 , 51 , 52 , 53 , 54 , 55  järgmine  »