57
Iisraeli ebajumalateenistus on hukkamõistetav

1 Õige sureb,
 aga ükski ei võta seda südamesse,
 ja vagad mehed koristatakse,
 ilma et keegi märkaks.
 Kuid õige koristatakse õnnetuse eest,
 

2 ta läheb rahusse:
 oma voodites hingavad need,
 kes on käinud sirget teed.
 
 

3 Aga teie tulge siia,
 te nõiamoori lapsed,
 abielurikkujate ja hoorade sigitis!
 

4 Kelle üle te tunnete rõõmu?
 Kelle vastu te ajate suu ammuli,
 näitate keelt?
 Eks te ole üleastumise lapsed,
 vale sigitis,
 

5 teie, kes kirest hõõgute
 tammede varjus,
 iga halja puu all,
 teie, kes tapate lapsi orgudes,
 kaljulõhede vahel.
 

6 Oru siledate kivide seas on su osa,
 need, need on su liisk.
 Neile oled sa valanud joogiohvrit,
 viinud roaohvrit.
 Kas ma sellega lasen ennast lepitada?
 

7 Kõrgele ja väljapaistvale mäele
 seadsid sa oma voodi,
 sinna üles sa läksid
 ka tapaohvreid ohverdama.
 

8 Ja ukse ning piitade taha
 sa panid oma tunnusmärgi,
 sest minust lahkudes
 sa riietusid lahti ja läksid üles,
 tegid oma voodi laiemaks,
 kauplesid enesele neid,
 kelle voodeid sa armastasid,
 vahtisid kürva.
 

9 Sa laskusid alla Mooloki juurde õliga
 ja priiskasid oma võietega;
 sa läkitasid oma käskjalad kaugele,
 ja sügavale alla, kuni surmavallani.
 

10 Sa väsisid oma paljudest rännakutest,
 aga sa ei öelnud: „Lootuseta!”
 Sa leidsid uut elujõudu,
 sellepärast sa ei nõrkenud.
 

11 Keda sa pelgasid ja kartsid,
 et sa valetasid?
 Sa ei meenutanud mind
 ega võtnud seda südamesse.
 Eks ole: mina vaikin ammusest ajast
 ja seepärast sa ei karda mind.
 

12 Mina teen teatavaks
 su õiguse ja su teod,
 aga need ei aita sind.
 

13 Kui sa kisendad,
 siis päästku sind
 su ebajumalate jõuk.
 Aga tuul viib need kõik,
 tuuleõhk võtab nad ära.
 Kes aga otsib abi minu juurest,
 see pärib maa,
 omandab mu püha mäe.
 

Jumala abi annab elu
14 On öeldud:
 „Sillutage, sillutage,
 tehke tee valmis,
 koristage takistused
 mu rahva teelt!”
 

15 Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas,
 kes igavesti elab ja kelle nimi on püha:
 Ma elan kõrges ja pühas paigas
 ja rõhutute ning vaimult alandlike juures,
 et turgutada alandlike vaimu
 ja elustada rõhutute südameid.
 

16 Sest mina ei riidle mitte igavesti
 ega ole jäädavalt vihane,
 muidu nõrkeksid mu palge ees
 nende vaim ja hinged,
 keda ma ise olen teinud.
 

17 Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin,
 lõin teda, peitsin enese ja olin vihane,
 ent tema käis taganejana omaenese südame teed.
 

18 Ma olen näinud tema teid,
 aga ma parandan ja juhatan teda;
 ja ma tasun temale troostiga
 ning pakun ta leinajaile huultevilja.
 

19 Rahu, rahu
 kaugel ja lähedal olijale,
 ütleb Issand,
 ja ma parandan teda.
 

20 Aga õelad on otsekui mässav meri,
 mis ei saa rahuneda
 ja mille veed kobrutavad
 kõntsa ja muda.
 

21 Õelatel ei ole rahu,
 ütleb minu Jumal.
 

 «  eelmine  52 , 53 , 54 , 55 , 56 , 57 , 58 , 59 , 60 , 61  järgmine  »