64
Palve halastuse ja abi pärast

1 Oh, et sa ometi
 käristaksid taevad lõhki
 ja tuleksid alla,
 et mäed kõiguksid su ees -
 otsekui tuli põletaks risu
 või tuli paneks vee keema -,
 et su nimi saaks tuntuks
 su vaenlastele,
 et rahvad väriseksid su ees,
 

2 kui sa teed kardetavaid tegusid
 üle meie ootuse,
 tuled alla, mäed kõiguvad su ees -
 sellest ei ole kuuldud muistsest ajast.
 

3 Ükski kõrv ei ole kuulnud,
 ükski silm ei ole näinud
 muud Jumalat peale sinu,
 kes tema ootajale
 seesugust võiks teha.
 

4 Oh, et sa tuleksid vastu sellele,
 kes rõõmsasti teeb õigust,
 neile, kes mõtlevad sinu teedele!
 Vaata, sina vihastasid,
 et me tegime patutegusid;
 neis me oleme olnud kaua
 ja kas me pääseme?
 

5 Me kõik oleme saanud rüvedaks
 ja kõik meie õigused
 on määrdunud riide sarnased;
 me kõik oleme närtsinud nagu lehed
 ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul.
 

6 Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime,
 kes ennast õhutaks sinust kinni haarama;
 sest sina oled peitnud oma palge meie eest
 ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu.
 

7 Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa.
 Meie oleme savi ja sina vormid meid,
 me kõik oleme sinu kätetöö.
 

8 Issand! Ära vihasta üleliia
 ja ära meenuta ülekohut lõpmata:
 näe, vaata ometi -
 me kõik oleme ju sinu rahvas!
 

9 Su pühad linnad on saanud kõrbeks,
 Siion on saanud kõrbeks,
 Jeruusalemm kõnnumaaks.
 

10 Meie püha ja ilus koda,
 kus meie vanemad sind ülistasid,
 on saanud tuleroaks,
 ja varemeis on kõik,
 mis oli meile kallis.
 

11 Kas sa selle juures, Issand,
 tahad ennast veel tagasi hoida, vaikida
 ja meid üliväga alandada?
 

 «  eelmine  57 , 58 , 59 , 60 , 61 , 62 , 63 , 64 , 65 , 66  järgmine  »