3
Rannikuelanikud pakuvad rahu

1 Nad läkitasid tema juurde käskjalad rahusõnumiga, et need ütleksid: 
2 „Vaata, meie, suurkuningas Nebukadnetsari orjad, lamame sinu ees: talita meiega nõnda, nagu sinule on meelepärane! 
3 Vaata, meie eluasemed ja kõik meie maad, kõik nisuväljad, lamba- ja veisekarjad ning kõik meie leeride karjatarad on sinu palge ees: talita nõnda, nagu sinule meeldib! 
4 Vaata, ka meie linnad ja need, kes seal elavad, on sinu orjad: tule kohtle neid nõnda, nagu sinu silmis on hea!” 
5 Mehed tulid Olovernese juurde ning kuulutasid temale neid sõnu. 
6 Siis ta läks koos oma sõjaväega alla rannikule ja paigutas väehulgad kindlustatud linnadesse ning võttis sealt valitud mehi abiväkke. 
7 Ja nemad ise ja kogu nende ümbruskond võtsid tema vastu pärgade, tantsude ja trummidega. 
8 Ometi hävitas ta kogu nende ala ja raius maha nende hiied, sest temal oli käsk kaotada kõik maa jumalad, et kõik rahvad austaksid ainult Nebukadnetsarit, et kõik nende keeled ja suguharud hüüaksid teda appi kui jumalat.
 Olovernes pöördub Juudamaa vastu 

9 Siis ta tuli Jisreeli juurde Dotani lähedale, mis on Juuda suure tasandiku kohal. 
10 Ja ta lõi leeri üles Geba ja Skütopolise vahele ning oli seal kuu aega, et kokku koguda kõik oma sõjaväe voorid. 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »