8
Juudit

1 Aga neil päevil kuulis sellest Juudit, Ooksi poja Merari tütar. Ooks oli Joosepi poeg, kes oli Ussieli poeg, kes oli Elkija poeg, kes oli Ananiase poeg, kes oli Gideoni poeg, kes oli Refaimi poeg, kes oli Ahituubi poeg, kes oli Eelija poeg, kes oli Hilkija poeg, kes oli Eliabi poeg, kes oli Naatanaeli poeg, kes oli Selumieli poeg, kes oli Suurisaddai poeg, kes oli Iisraeli poeg. 
2 Juuditi mees Manasse, temaga samast suguharust ja suguvõsast, oli surnud odralõikuse ajal. 
3 Kui ta seisis nende juures, kes põllul vihke sidusid, sai ta kuumarabanduse ja heitis voodisse ning suri Betuulias, oma linnas. Ja ta maeti oma vanemate juurde väljale, mis on Dotani ja Balamooni vahel. 
4 Juudit oli lesena elanud oma kojas kolm aastat ja neli kuud 
5 ning oli enesele teinud telgi oma koja katusele. Ta oli pannud kotiriide niuetele ja tal olid leseriided seljas. 
6 Ja lesepõlves paastus ta iga päev, välja arvatud hingamispäeva eelpäevil ja hingamispäevil, noorkuupäeva eelpäevil ja noorkuupäevil, pidupäevil ja Iisraeli soo rõõmupäevil. 
7 Tal oli veetlev välimus ja väga ilus nägu. Tema mees Manasse oli jätnud talle kulda ja hõbedat, sulaseid ja teenijaid, veiseid ja põlde. Ja need jäid temale. 
8 Ei olnud ühtki, kes oleks temast kurja kõnelnud, sest ta kartis väga Jumalat. 

Juudit sõitleb rahva ülemaid
9 Kui Juudit kuulis rahva kurje sõnu ülema vastu, kuna nad veepuuduse pärast olid julguse kaotanud, ja kui ta kuulis kõiki sõnu, mida Ussija neile oli ütelnud, kuidas ta neile oli vandudes lubanud, et ta viie päeva pärast annab linna üle assüürlastele, 
10 siis ta läkitas oma teenija, kes oli kogu tema varanduse ülevaataja, kutsuma linnavanemaid Habrit ja Karmit. 
11 Ja kui need tema juurde tulid, siis ta ütles neile: „Kuulake ometi mind, Betuulia elanike ülemad! Sest ei ole õige teie sõna, mida te täna olete rahva ees rääkinud, kui olete lubanud vandega, mille olete andnud Jumalale, üteldes, et annate linna meie vaenlastele, kui Issand neil päevil ei pöördu meid aitama! 
12 Sest kes te õieti olete, et te täna olete kiusanud Jumalat ja olete astunud Jumala asemele inimlaste keskele? 
13 Jah, küsige nüüd kõigeväeliselt Issandalt, aga te ei saa eales midagi teada! 
14 Sest teie ei saa uurida inimsüdame sügavust ega mõista tema mõtteviisi; kuidas tahate siis uurida Jumalat, kes selle kõik on teinud, ja ära tunda tema meelsust ning mõista tema kavatsust? Ei iialgi, vennad! Ärge vihastage Issandat, meie Jumalat! 
15 Sest kui ta selle viie päeva jooksul ei taha meid aidata, siis on temal ometi meelevald meid kaitsta päeval, mil ta ise tahab, või meid hävitada meie vaenlaste ees. 
16 Teie aga ärge nõudke meie Issandalt Jumalalt tagatisi, sest Jumal ei ole nagu inimene, keda võib ähvardada, ega nagu inimlaps, kes kõhkleb. 
17 Seepärast oodakem päästmist temalt ja hüüdkem teda meile appi, ja tema kuuleb meie häält, kui see temale meeldib! 
18 Sest meie sugupõlvedes ei ole tõusnud kedagi ega ole meie hulgas tänapäevalgi ühtki suguharu või perekonda või paika või linna, mis austaks kätega tehtud jumalaid, nõnda nagu on sündinud muistseil päevil, 
19 mistõttu meie vanemad anti mõõga ja riisumise kätte ja nad langesid suures kaotuses meie vaenlaste ees. 
20 Meie aga ei tunne ühtki muud Jumalat peale tema, seepärast me loodame, et ta ei põlga meid ega mitte kedagi meie soost. 
21 Sest kui meid tõesti vallutatakse, siis vallutatakse ka kogu Juuda ja meie pühad paigad rüüstatakse. Aga nende teotamise eest nõuab ta tasu meie verelt. 
22 Meie vendade tapmise ja maa vangiviimise ning meie pärisosa laastamise laseb ta tulla meie pea peale paganate keskel, kus peame olema orjad ning saama pahanduseks ja naeruks oma isandate ees. 
23 Sest meie orjapõlvest ei tule rõõmu, vaid Issand, meie Jumal, teeb selle häbiks. 
24 Ja nüüd, vennad, näidakem oma vendadele, et nende hing oleneb meist ja et pühad paigad, tempel ja altar, toetuvad meile! 
25 Kõige selle juures tänagem Issandat, oma Jumalat, kes meid proovile paneb niisamuti nagu meie vanemaid! 
26 Meenutagem, mida ta tegi Aabrahamiga, ja kuidas ta proovile pani Iisaki, ja mis juhtus Jaakobile Süüria Mesopotaamias, kui ta karjatas oma ema venna Laabani lambaid! 
27 Sest nõnda nagu ta neid tulega proovis, et läbi katsuda nende südameid, nõnda ta ei ole meidki nüüd nuhelnud; Issand karistab ainult manitsuseks neid, kes tema juurde tulevad.” 
Ussija vabandab ennast
28 Siis Ussija vastas temale: "Kõik, mida sa oled ütelnud, oled sa rääkinud vagast südamest, ja ei ole kedagi, kes sinu sõnadele vastu vaidleks. 
29 Sest sinu tarkus ei ole ilmsiks saanud alles täna, vaid niikaua kui sa oled elanud, on kogu rahvas tundnud sinu tarkust, ja et see, mida sa oma südames mõtled, on hea. 
30 Rahval on aga suur janu, ja nad sundisid meid tegema nii, nagu oleme neile ütelnud, ja võtma enda peale vande, mida me ei või tühistada. 
31 Palveta nüüd meie eest, sest sa oled jumalakartlik naine, et Issand annaks vihma meie kaevude täiteks ja meil enam ei oleks puudust!" 
Juudit lubab tuua lahenduse
32 Juudit ütles siis neile: „Kuulake mind! Mina teen ühe teo, millest meie rahva poegade keskel jutustatakse põlvest põlve. 
33 Täna öösel seiske väravas, mina lähen välja koos oma teenijaga, ja nende päevade jooksul, mille järel te lubasite linna anda meie vaenlastele, kaitseb Issand Iisraeli minu käe läbi! 
34 Aga ärge uurige minu tegemisi, sest ma ei räägi sellest teile enne, kui olen oma töö lõpetanud!” 
35 Ussija ja ülemad ütlesid siis temale: „Mine rahuga ja Issand Jumal käigu sinu ees kättemaksmiseks meie vaenlastele!” 
36 Seejärel nad lahkusid telgist ja läksid tagasi oma kohtadele. 

 «  eelmine  3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12  järgmine  »