1
Kõik on tühine

1 Koguja, Taaveti poja, Jeruusalemma kuninga sõnad.
  

2 „Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja,
 „tühisuste tühisus, kõik on tühine!”
 

3 Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast,
 millega ta ennast vaevab päikese all?
 

4 Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb,
 aga maa püsib igavesti.
 

5 Ja päike tõuseb ja päike loojub
 ning läheb tagasi oma paika,
 kust ta jälle tõuseb.
 

6 Tuul puhub lõuna poole
 ja keerutab põhja poole;
 keereldes, keerutades puhub tuul
 ja alustab taas oma ringkäiku.
 

7 Kõik jõed voolavad merre,
 aga meri ei saa täis;
 paika, kuhu jõed on voolanud,
 sinna voolavad need üha.
 

8 Kõigist asjust, mis väsitavad,
 ei suuda ükski rääkida:
 silm ei küllastu nägemast
 ja kõrv ei täitu kuulmast.
 

9 Mis on olnud, see saab olema,
 ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
 ei ole midagi uut päikese all.
 

10 Või on midagi, mille kohta võiks öelda:
 Vaata, see on uus?
 Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel,
 mis on olnud enne meid.
 

11 Ei ole vaid mälestust endisist asjust
 ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust
 neil, kes saavad olema veelgi hiljem.
 

Koguja kogemused

12 Mina, Koguja, olin Iisraeli kuningas Jeruusalemmas. 
13 Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis
 taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud
 inimlastele nende vaevamiseks. 

14 Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see
 kõik on tühi töö ja vaimunärimine. 

15 Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole. 
16 Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin: Mina, vaata, olen hankinud
 suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud
 Jeruusalemma üle, ja mu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi. 

17 Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja
 sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine. 

18 Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes
 lisab teadmisi, see lisab valu. 

 « eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »