5
Tormaka tõotuse meeletus

1 Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala
 ees; sest Jumal on taevas ja sina oled maa peal, seepärast olgu su
 sõnu pisut! 

2 Sest suurest tööst tuleb uni ja paljudest sõnadest kostab albi
 hääl.  

3 Kui sa annad Jumalale tõotuse, siis ära viivita seda täitmast,
 sest albid ei ole temale meelepärased. Täida, mida tõotad! 

4 Parem on, et sa ei tõota, kui et sa tõotad ega täida. 
5 Ära lase, et sinu suu saadab su ihu pattu tegema, ja ära ütle
 Jumala käskjala ees, et see on eksitus! Miks peaks Jumal su hääle
 pärast vihastama ja su kätetööd hävitama? 

6 Sest kus on palju unenägusid ja palju sõnu, seal on ka palju
 tühisust. Aga sina karda Jumalat! 

Elu tühisus

7 Kui sa näed, et maal rõhutakse vaest ja et õigus ja õiglus
 kistakse käest, siis ära selle üle imesta; sest ülemuse üle valvab
 ülemus ja nende üle on veelgi ülemaid. 

8 Aga maale on kindlasti kasulik, et viljeldavatel põldudel oleks
 kuningas.  

9 Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes
 armastab rikkust. Seegi on tühi töö! 

10 Kui varandust saab palju, siis on ka selle sööjaid palju; ja mis
 muud kasu on selle omanikul, kui et ta silmad seda näevad. 

11 Töötegija uni on magus, söögu ta pisut või palju; aga rikka
 üliküllus ei lase teda magada. 

12 Ma nägin rasket õnnetust päikese all: säilitatud rikkus on
 omanikule enesele õnnetuseks. 

13 Kui see rikkus õnnetusjuhtumi läbi kaob, temale oli aga sündinud
 poeg, siis ei jää selle kätte midagi. 

14 Nõnda nagu ta oma ema ihust oli tulnud, nõnda läheb ta
 jälle tagasi alasti, nagu ta tuligi, ega saa oma vaevast midagi,
 mida oma käega võiks kaasa viia. 

15 Raske õnnetus on siis seegi: nagu ta oli tulnud, nõnda ta läheb,
 ja mis kasu on temal, et ta vaev on tuulde läinud? 

16 Ta veedab kõik oma päevad pimeduses ning tunneb palju tuska,
 haigust ja meelepaha. 

17 Vaata, mida ma olen näinud olevat hea ja ilus: süüa ja juua ning
 nautida head, hoolimata kogu oma vaevast, millega keegi ennast vaevab
 päikese all oma üürikesil elupäevil, mis Jumal temale on andnud -
 sest see on tema osa. 

18 Seegi on Jumala and, kui Jumal annab mõnele inimesele rikkust ja
 vara ning lubab tal seda nautida, sellest oma osa võtta ja rõõmus
 olla oma vaeva viljast. 

19 Sest siis ta ei mõtle nii palju oma elupäevadele, kuna Jumal
 paneb teda tegelema tema südame rõõmuga. 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »