6
Elu tühisus

1 On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti
 inimeste peal: 

2 Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei
 puudu midagi kõigest sellest, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal
 teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras. See on tühi
 töö ja tõsine kannatus! 

3 Kuigi mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, nõnda
 et ta aastate päevi oleks rohkesti, aga ta hing ei oskaks oma hüvest
 rahuldust tunda, siis ma ütleksin, et nurisünnitis on õnnelikum kui
 tema.  

4 Sest see tuleb olematusest ja läheb pimedusse, ja pimedus peidab
 ta nime. 

5 Ta pole päikest näinud ega tundnud, ja temale ei saa osaks isegi
 mitte matust - ometi on tal rohkem rahu kui tollel. 

6 Isegi kui ta elaks kaks korda tuhat aastat, head ta siiski ei näe
 - jah, eks kõik lähe ühte paika! 

7 Kogu inimese vaev on ta oma suu tarvis, ja ometi ei saa isu
 täis!  

8 Sest mis kasu on albiga võrreldes targal, ja mis on kannatajal
 sellest, et ta oskab elada elavate ees? 

9 Parem on see, mis silmaga on näha, kui rahuldamata himu. Seegi on
 tühi töö ja vaimunärimine! 

10 Mis sünnib, on juba ammu määratud; ja on teada, et ta on
 inimene, ja ei suuda vaielda sellega, kes on temast vägevam. 

11 Sest mida rohkem on sõnu, seda rohkem on tühisust. Mis kasu on
 inimesel sellest? 

12 Sest kes teab, mis on inimesele hea siin elus, tema tühise elu
 üürikesil päevil, mida ta veedab varjuna? Sest kes ütleb inimesele,
 mis pärast teda sünnib päikese all? 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »