11
Jefta päästab Iisraeli ammonlaste käest

1 Gileadlane Jefta oli vapper sõjamees, aga hooranaise poeg;
 Jefta isa oli Gilead. 

2 Gileadile sünnitas tema naine poegi; kui selle naise pojad
 kasvasid suureks, siis ajasid nad Jefta ära ja ütlesid temale:
 „Sina ei saa pärisosa meie isakojas, sest sa oled teise naise
 poeg.”  

3 Ja Jefta põgenes oma vendade eest ning elas Toobimaal;
 Jefta ümber kogunesid tühised mehed ja tegid koos temaga retki. 

4 Mõne aja pärast hakkasid ammonlased Iisraeli vastu sõdima. 
5 Ja kui ammonlased sõdisid Iisraeli vastu, siis Gileadi
 vanemad läksid tooma Jeftat Toobimaalt. 

6 Nad ütlesid Jeftale: „Tule ja ole meile juhiks, et me
 saaksime sõdida ammonlaste vastu!” 

7 Aga Jefta vastas Gileadi vanemaile: „Eks te ole mind
 vihanud ja mind mu isakojast ära ajanud? Miks tulete minu juurde
 nüüd, kui teil on kitsas käes?” 

8 Ja Gileadi vanemad ütlesid Jeftale: „Me tuleme nüüd
 sellepärast taas sinu juurde, et sa tuleksid koos meiega ja
 sõdiksid ammonlaste vastu ning oleksid pealikuks meile kõigile
 Gileadi elanikele!” 

9 Siis Jefta ütles Gileadi vanemaile: „Kui te viite mind
 tagasi sõdima ammonlaste vastu ja Issand annab nad minu kätte,
 alles siis olen ma teie pealik.” 

10 Ja Gileadi vanemad vastasid Jeftale: „Issand olgu
 tunnistajaks meie vahel, kui me ei tee nõnda su sõna
 järgi!” 

11 Siis Jefta läks koos Gileadi vanematega ning rahvas pani
 tema enesele pealikuks ja juhiks. Ja Jefta rääkis kõik oma sõnad
 Issanda ees Mispas. 

12 Siis Jefta läkitas käskjalad ammonlaste kuningale ütlema:
 „Mis on sinul minuga tegemist, et sa tuled mu juurde sõdima minu
 maa vastu?” 

13 Ja ammonlaste kuningas vastas Jefta käskjalgadele:
 „Sellepärast et Egiptusest tulles võttis Iisrael mu maa Arnonist
 kuni Jabboki ja Jordanini; anna see nüüd rahuga tagasi!” 

14 Ja Jefta läkitas taas käskjalad ammonlaste kuninga juurde  
15 ning käskis temale öelda: „Nõnda ütleb Jefta: Iisrael ei
 ole võtnud Moabimaad ega ammonlaste maad. 

16 Sest kui nad Egiptusest tulid, rändas Iisrael kõrbes kuni
 Kõrkjamereni ja jõudis Kaadesisse. 

17 Siis Iisrael läkitas käskjalad Edomi kuningale ütlema:
 Lase ma lähen su maast läbi! Aga Edomi kuningas ei võtnud seda
 kuulda. Ta läkitas käskjalad Moabi kuninga juurde, aga seegi ei nõustunud.
 Nii jäi Iisrael Kaadesisse. 

18 Siis ta rändas kõrbes ja läks ümber Edomimaa ja Moabimaa
 ja tuli Moabimaa idapiirile ning lõi leeri üles
 teisel pool Arnonit ega tulnud Moabi maa-alale, sest Arnon on Moabi
 piiriks. 

19 Seejärel läkitas Iisrael käskjalad emorlaste kuninga,
 Hesboni kuninga Siihoni juurde ning ütles temale: Lase meid minna
 oma maast läbi minu sihtkohta! 

20 Aga Siihon ei usaldanud Iisraeli, et see läheb tema
 maa-alast ainult läbi, vaid Siihon kogus kokku kogu oma rahva ja
 nad lõid leeri üles Jaasasse; ja ta sõdis Iisraeli vastu. 

21 Aga Issand, Iisraeli Jumal, andis Siihoni ja kogu ta rahva
 Iisraeli kätte ja nad lõid neid; ja Iisrael päris kogu emorlaste
 maa, kes elasid seal maal. 

22 Nad pärisid kogu emorlaste maa-ala Arnonist kuni Jabbokini
 ja kõrbest kuni Jordanini. 

23 Nii on siis nüüd Issand, Iisraeli Jumal, ajanud ära
 emorlased oma Iisraeli rahva eest, aga sina tahad pärida seda
 maad!  

24 Kas sa ei peaks pärima seda, mis su jumal Kemos annab
 sulle pärida? Siis meie pärime kõik selle, mis Issand, meie Jumal,
 meie eest tühjendab. 

25 Kas sa oled siis nüüd tõesti parem kui Baalak, Sippori
 poeg, Moabi kuningas? Kas riidles tema Iisraeliga või sõdis
 nende vastu? 

26 Iisrael on elanud Hesbonis ja selle tütarlinnades, Aroeris
 ja selle tütarlinnades ja kõigis linnades, mis on Arnoni
 kallastel, kolmsada aastat. Miks te ei ole selle aja jooksul neid ära võtnud? 

27 Mina ei ole sinu vastu pattu teinud, sina aga teed mulle
 paha, et sõdid mu vastu. Issand, kohtumõistja, mõistku täna
 õigust Iisraeli laste ja ammonlaste vahel!” 

28 Aga ammonlaste kuningas ei kuulanud Jefta sõnu, mis see
 temale läkitas. 

29 Siis tuli Jefta peale Issanda Vaim ja ta läks läbi Gileadi
 ja Manasse ning läks läbi Gileadi Mispa; ja Gileadi Mispast läks
 ta ammonlaste vastu. 

30 Ja Jefta andis Issandale tõotuse ning ütles: „Kui sa
 tõesti annad ammonlased minu kätte, 

31 siis see, kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu,
 kui ma ammonlaste juurest pöördun rahuga tagasi, kuulugu
 Issandale ja ma ohverdan ta põletusohvriks!” 

32 Siis Jefta läks ammonlaste vastu, et nendega sõdida, ja
 Issand andis nad tema kätte. 

33 Ja ta lõi neid väga suures tapluses Aroerist kuni Minniti
 teelahkmeni, kahtkümmend linna, ja kuni Aabel-Keramimini; nõnda
 alandati ammonlased Iisraeli laste ees. 

Jefta tütar

34 Kui Jefta tuli koju Mispasse, vaata, siis tuli ta tütar
 välja temale vastu trummidega ja ringtantsu tantsides. Ja see
 oli tema ainus laps, ei olnud tal peale selle poega ega tütart.  

35 Aga kui ta teda nägi, siis käristas ta oma riided lõhki ja
 ütles: „Oh mu tütar, sa surud mind põlvili! Et sina oled see,
 kes tõukab mind õnnetusse! Aga ma olen avanud oma suu Issanda
 poole ega või taganeda.” 

36 Aga tütar ütles temale: „Mu isa! Kui sa oled avanud oma
 suu Issanda poole, siis talita minuga, nagu sinu suust on
 välja tulnud, kui nüüd Issand on lasknud sind kätte maksta su
 vaenlastele ammonlastele!” 

37 Siis ta ütles oma isale: „Lubatagu mulle seda: jäta mind
 veel kaheks kuuks, et saaksin minna ja käia mägedel ning nutta
 oma neitsipõlve, mina ja mu sõbrannad!” 

38 Ja tema vastas: „Mine!” ja saatis ta ära kaheks kuuks.
 Siis ta läks, tema ja ta sõbrannad, ning nuttis mägedel oma
 neitsipõlve.  

39 Aga kahe kuu pärast tuli ta tagasi oma isa juurde ja see
 talitas temaga oma tõotuse kohaselt, mille ta oli andnud; tema
 ei saanudki meest tunda. Ja see sai Iisraelis tavaks, 

40 et igal aastal, neli päeva aastas, käisid Iisraeli tütred
 lauluga ülistamas gileadlase Jefta tütart. 

 «  eelmine  6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15  järgmine  »