16
Simson Assas

1 Siis Simson läks Assasse, nägi seal ühte hooranaist ja läks
 selle juurde. 

2 Kui assalastele öeldi: „Simson on siia tulnud”, siis nad
 piirasid ja varitsesid teda kogu öö linna väravas. Aga nad olid
 kogu öö rahulikud, öeldes: „Kui hommik valgeneb, siis me tapame
 tema.”  

3 Ja Simson magas keskööni. Aga keskööl tõusis ta üles,
 haaras kinni linna värava tiibadest ja mõlemast piidast,
 tõmbas need välja ühes poomiga, tõstis enesele õlgadele ja viis
 need üles mäetippu, mis on Hebroni kohal. 

Simson ja Deliila

4 Ja pärast seda armastas ta Soreki jõe ääres Deliila-nimelist
 naist. 

5 Siis vilistite vürstid tulid naise juurde ja ütlesid
 temale: „Meelita teda ja vaata, kus tal see suur jõud on ja
 kuidas me saaksime temast jagu ja teda kinni siduda, et teda
 alistada, siis anname igamees sulle tuhat ükssada
 hõbeseeklit!”  

6 Ja Deliila ütles Simsonile: „Räägi mulle, kus sul see suur
 jõud on ja millega tuleks sind siduda, et sind saaks
 alistada?” 

7 Simson vastas temale: „Kui mind seotakse seitsme toore
 loomakõõlusega, mis ei ole kuivanud, siis jään ma jõuetuks ja
 olen nagu iga muu inimene.” 

8 Siis vilistite vürstid tõid naisele seitse toorest
 loomakõõlust, mis ei olnud kuivanud, ja ta sidus teda nendega. 

9 Ja naise juures kambris istus varitseja. Kui naine ütles
 Simsonile: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!”, siis ta
 rebis loomakõõlused katki, otsekui rebeneks takulõng, kui see
 nuusutab tuld; ja tema jõudu ei saadud teada. 

10 Ja Deliila ütles Simsonile: „Vaata, sa oled mind narrinud
 ja rääkinud mulle valet. Räägi nüüd ometi mulle, millega saab sind
 siduda!” 

11 Ta ütles siis temale: „Kui mind seotakse uute köitega,
 millega ei ole tööd tehtud, siis jään ma jõuetuks ja olen nagu
 muud inimesed.” 

12 Siis Deliila võttis uued köied ja sidus teda nendega ning
 ütles temale: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!” Ja
 kambris istus varitseja; aga Simson kiskus köied oma käsivartelt
 katki nagu niidid. 

13 Ja Deliila ütles Simsonile: „Senini oled sa mind
 narrinud ja mulle valet rääkinud; avalda mulle, millega saab
 sind siduda!” Ja ta vastas temale: „Kui sa kood mu peast seitse
 juuksekiharat lõimedesse.” 

14 Siis ta lõi need lõksutiga kinni ja ütles temale:
 „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!” Kui Simson ärkas
 unest, siis kiskus ta välja soa ühes koe ja lõimedega. 

15 Ja Deliila ütles temale: „Kuidas sa võid öelda: Ma
 armastan sind, kui su süda ei ole minu juures? Juba kolm korda
 oled sa mind narrinud ega ole mulle avaldanud, kus su suur jõud
 on.”  

16 Ja sündis, kui ta iga päev teda oma kõnedega kitsikusse
 ajas ja temale peale käis, et ta hing tüdines surmani 

17 ja ta avas temale kogu oma südame ning ütles: „Habemenuga
 ei ole saanud mu pea ligi, sest ma olen emaihust alates
 eraldatud Jumalale. Kui mind pöetakse, siis mu jõud lahkub
 minust ja ma muutun jõuetuks ning olen nagu kõik muud
 inimesed.” 

18 Kui Deliila nägi, et Simson oli temale avanud kogu oma südame,
 siis läkitas ta vilistite vürstidele teate, öeldes:
 „Tulge nüüd, sest ta on mulle avanud kogu oma südame!” Ja
 vilistite vürstid tulid ta juurde ning tõid raha kaasa. 

19 Ta uinutas Simsonit oma põlvedel ja kutsus ühe mehe, kes
 pügas tema seitse juuksekiharat; ta nõrgestas Simsonit ja selle
 jõud lahkus temast.  

20 Ja Deliila ütles: „Vilistid tulevad sulle kallale,
 Simson!” Simson ärkas unest ja mõtles: „Ma lähen välja nagu
 ennegi ja raputan enese lahti!” Aga ta ei teadnud, et Issand oli
 temast lahkunud. 

21 Ja vilistid võtsid ta kinni ja torkasid tal silmad
 välja; ja nad viisid ta Assasse, aheldasid vaskahelatega
 ja ta pidi vangikojas jahvatama. 

22 Aga ta juuksed hakkasid jälle kasvama, pärast seda kui
 need olid pöetud. 

Simsoni surm

23 Ja vilistite vürstid kogunesid, et ohverdada suurt ohvrit
 oma jumalale Daagonile ja et olla rõõmsad, ja nad ütlesid:
 „Meie jumal on meie kätte andnud Simsoni, meie vaenlase.” 

24 Kui rahvas teda nägi, siis nad kiitsid oma jumalat, sest
 nad ütlesid: „Meie jumal on meie kätte andnud meie vaenlase,
 meie maa laastaja, kes lõi meist paljud maha.” 

25 Ja et nende süda oli rõõmus, siis nad ütlesid: „Kutsuge
 Simson, et ta meid lõbustaks!” Ja nad kutsusid Simsoni
 vangikojast ja ta tegi nalja nende ees; nad panid ta seisma
 sammaste vahele. 

26 Siis Simson ütles poisile, kes tal käest kinni hoidis:
 „Jäta mind, lase ma puudutan sambaid, millele hoone tugineb, et
 ma nende vastu saaksin nõjatuda!” 

27 Aga hoone oli täis mehi ja naisi, ja seal olid kõik
 vilistite vürstid; ja katusel oli Simsoni naljategemist vaatamas
 ligi kolm tuhat meest ja naist. 

28 Siis Simson hüüdis Issandat ja ütles: „Issand Jumal! Mõtle
 ometi minu peale ja tee mind tugevaks ainult veel selleks
 korraks, oh Jumal, et saaksin vilistitele ühe korraga kätte
 maksta oma mõlema silma eest!” 

29 Ja Simson haaras kinni kahest keskmisest sambast, millele
 hoone tugines, ja toetus neile, ühele parema ja teisele vasaku
 käega.  

30 Ja Simson ütles: „Surgu mu hing koos vilistitega!” Siis ta
 tõmbas enese võimsasti kummargile ja hoone langes vürstide ja
 kogu sees oleva rahva peale; ja nii oli surnuid, keda ta surres
 surmas, rohkem kui neid, keda ta oma elus oli surmanud. 

31 Siis tulid ta vennad ja kogu ta isa pere ja nad võtsid
 ta kaasa ning viisid ta Sora ja Estaoli vahele ja matsid ta
 seal tema isa Maanoahi hauda; ta oli Iisraelile kohut mõistnud
 kakskümmend aastat. 

 «  eelmine  11 , 12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17 , 18 , 19 , 20  järgmine  »